Pärnumaal, endises Audru vallas asuva Jõõpre kooli direktor Mati Sutt on Isamaaga juba 2004. aastast ning hariduse valdkonnas tegev veelgi kauem. Selleks, et Eesti lapsed oleks ka tulevikus targad ning PISA testide pingerea tipus, ootab ta valitsuselt eelkõige selgust ja lubaduste täitmist. Mati Sutti usutles Lea Danilson-Järg.
Saame kõigepealt tuttavaks. Lõpetasid Tallinna Pedagoogilise Instituudi kunsti erialal 1982. aastal ja oled sellest ajast peale haridusvaldkonnas töötanud. Alates 1996. aastast oled juhtinud Pärnumaal Jõõpre kooli, aga oled ka kogukonnas aktiivne. Räägi palun, millega veel tegeled.
Olen pikaajaline Isamaa liige ning 2017. aastal osutusin valituks Pärnu linnavolikogusse, samuti taasvalituks 2021. aastal. Enne omavalitsuste liitmist olin Audru vallavolikogu liige aastast 1986, kuigi alguses oli selle nimi külanõukogu. Samuti olen Jõõpre Külaseltsi juhatuse liige.
Suveperioodil olen alates 1986. aastast tegelenud Pärnumaa noortele maleva korraldamisega ja nii on plaanis ka tänavu.
Õpilasmalevat näen eelkõige võimalusena, mis seob küla, vanemaid ja lapsi. Malevlased töötavad ja saavad taskuraha, mis neile meeldib, aga peamine on ikka aktiivne tegevus. Kogu aeg ju räägitakse, et lapsed on nutitelefonis ja tegelikult see ongi probleem. Muuseas veel 10 aastat tagasi ei olnud maal lapsed nii palju sõltuvuses nutitelefonidest kui linna lapsed, aga nüüd enam vahet ei ole. Noored tegelikult ikkagi tahavad tegutseda ja minu soovitus on küll, et huvitegevusele ja ka malevatele võiks rohkem vahendeid suunata. See aitab noori halbadest valikutest ja negatiivsetest sõltuvustest eemale hoida
Kui vaba aega leian, siis jätkuvalt maalin, teen puutööd. Lapsepõlvest mäletan, et minu vanaema oli väga suur käsitöö tegija. Toona ma ei saanud aru, kuidas ta suudab tundide kaupa õhtul peale tööd tikandeid või rahvariideid teha. Nüüd saan väga hästi aru, et kui on pikk tööpäev seljataga, siis see maandab.
Jõõpre on väike küla, kus elab ligi 400 inimest. Kas kool pakub ka kogukonnale huvitegevuse võimalusi tööst lõõgastumiseks?
Leian, et maakool või külakool peabki olema keskuseks mitte ainult õpilastele ja õpetajatele vaid kogu külarahvale. Ja kui kool suudab seda rolli täita, siis see küla koondub ümber kooli ja hetkel mulle tundub, et meil see nii ka on. Oleme korraldanud näiteringi ja laulukoori. Isegi šamaanitrumme oleme õppinud, mis on ka väga hea lõõgastus. Juhendamas käisid šamaanid Soomest. Ühega neist tutvusin õppides Jurvas – see asub Lapimaa naabruses, ja teine tuli Rovaniemist. Trummi õppisid nii õpetajad kui lapsevanemad, nii et kogukonna koostöö.
Veel üks tore projekt, mis jõudis ka televisiooni – viie õpetaja, lapse ja ühe vanaisaga valmistasime algusest lõpuni lõõtspillid. Oleme juba kaks korda nendega esinenud. Kolm aastat tegime õhtuti pille! Ligi paartuhat vidinat sai nende tarvis näppude vahel valmis tehtud. Sellest ettevõtmisest kujunes lausa omaette kommuun – teised käisid õhtuti meid vaatamas, teed joomas, meie muusikat kuulamas. Õppisime ühtlasi lõõtspilli mängima, mina ise kaasa arvatud.
Oleme veel ka puutööna külarahvale uhkeid talusilte teinud. Selles ettevõtmises osalejad olid kõik ainult lapsevanemad, isad ja vanaisad. Just selline ongi kokkuvõttes minu ettekujutus väikese kooli rollist. Mulle meeldib laul „Kuni su küla veel elab, elad sina ka“. Leian, et me ei tohi väikseid külakoole sulgeda esmajärjekorras. Läbi aegade on maa toitnud linna leiva ja lastega. Saan aru, et hetkel sulgemiste vajadus on, aga otsuse peab tegema ikkagi kogukond. Ei tohi olla lihtsalt nii, et me võtame ja sulgeme, see peab olema kokkulepe kogukonnaga. Näiteks ka Audru vallas kestis meil koolivõrgu korrastamise protsess pikki aastaid ja otsused ei tulnud kergelt, aga need said tehtud.
Nüüd jõudsimegi hariduspoliitikani, mille tõttu pragune valitsus on väga palju kriitikat saanud. Aasta alguses toimus õpetajate streik ja kuigi lõpuks jõudis valitsus õpetajate esindajatega siiski kokkuleppele, on lootus endiselt suuresti tulevikul. Valitsus justkui lubas olulist palgatõusu, aga ei paista astuvat samme, et selleni jõuda. Millise hinnangu sa praegusele olukorrale hariduses annaksid?
Aastaid koolis töötanud inimesena on minu arvates kaks olulist asja, mis peaksid hariduspoliitikas olema – stabiilsus ja selgus, aga kumbagi ma streigi ajal ega selle tulemusena, pole näinud. Minu mäletamist mööda on õpetajate palga jõudmisest 120 protsendini Eesti keskimisest räägitud juba 10 ja rohkem aastat. Siinkohal tahan kiidusõnu öelda, ja seda erakondlikust kuuluvusest sõltumata, Tõnis Lukasele, kelle ametiajal mõeldud ja ette võetud otsused mulle meeldisid. Ütlen seda siiralt ja ausalt ning loodan, et millalgi tekib taas Isamaal võimalus neid ellu viia. Jõudu selleks Tõnis Lukasele ja kõigile teistele erakonnakaaslastele.
Aga jah, seda 120 protsenti me püüame nagu sinilindu, aga miskipärast me sinna jõudnud ei ole.
Õpetajaskond, kes on minuga koos need pea 30 aastat käinud, võtab seda õnneks stoilise rahuga, kuigi kerge kibestumisega. Ootusest tekib väsimine. Ütlen valitsusele – võtke ükskord see otsus vastu! Võib-olla tõesti on see rahaliselt raske, aga kui õpetajate silmad säravad ja kui tuleb juurde noori õpetajaid, kellest on praegu suur puudus, on asi seda väärt. Kuna korraldan ka õpilasmalevat, siis tean, et asutustes, kus me lastega töötame, saavad spetsialistid kaks korda rohkem palka. Meil on piisavalt palju õpetajaid, kes on mujale laiali jooksnud, aga võiksid tulla kooli tagasi, kui tingimused oleks sobivad. Konkreetselt tean ka ühte naisterahvast, kes läks ära Soome puhastusteenistuse valdkonda tööle, aga ütles, et tuleks rõõmuga kooli tagasi, kuid temal algab seal palganumber kolmega. Meil koolis on see algus üks ja viis …
Veel seoses palgaga. Räägitakse, et õpetaja palk on juba keskmise lähedal, aga tegelikult enamikul, kes ei saa lisatasusid erinevate täiendavate ülesannete eest, on palk kindlasti alla keskmise. Maal väiksemates koolides on sageli ka koormust vähem. Näiteks meil on koolis neli põhiainete õpetajat, kes annavad reaalained, loodusained, keeleõpet, neil tuleb 22 tundi koormust välja, aga selle pealt ei saa üldistada. Nemad elavad toredates majades, sest mehed on olnud omal ajal tublid töömehed ja ehitajad. Aga praegu tavalise õpetaja palgaga sellist kodu ei soeta. Kui tuleb noor õpetaja, kes peab enda elu alles üles ehitama, siis ta ei saa osta endale kodu selle palga eest. Ja noorel õpetajal on ka väga raske laenu saada. Muuseas ühe õpetajaga oligi just äsja sellest juttu.
Eesti lapsed on praegu väga tublid PISA testides, aga kui lootusrikkalt saame vaadata tulevikku? Noorte õpetajate ja palga teemast me juba rääkisime. Mis veel vajaks parandamist?
PISA testi tulemused on tõesti head, kuigi ilmselt koroonapandeemia mõjul on need veidi kehvemaks läinud. Tulevikus hakkab hariduse kvaliteeti mõjutama see, et näiteks meie kooli põhjal on 23-st õpetajast ligi pooled pensioniealised. Ikkagi me jõuame tahtmatult tagasi sellesama järjepidevuse ja palganumbri juurde, miks noored ei lähe õppima õpetajaks ja miks meil on pooled õpetajad pensionärid.
Meie koolis on ainult neli õpetajat vanuses alla 40, rääkimata isegi alla 30-st. Ja ma ei saa ka kõigile garanteerida täis täistöökohta, mis teeks palgaks lubatud 1700 eurot kuus miinus maksud. Konkreetne näide – tuli noor õpetaja, silm säras ja särab õnneks endiselt, aga mul tuli leida talle lisatööd, et palk tuleks piisav. Miks peaks ta veel ka rahvamajas töötama? Kuigi seal ollakse tema üle rõõmsad, siis isegi nõukogude ajal räägiti kaheksatunnisest tööpäevast. Õpetaja jaoks on praegu tööpäev paraku 12 tundi, et saada kokku keskmine palk või isegi alla selle.
Ma tulen alguse juurde tagasi – need PISA tulemused on eelneva põlvkonna hea töö tulemus. Andke meile võimalus rahulikult tööd teha ja selle eest tasu saada, küll siis need noored õpetajad ka tulevad kooli! Ma kiidan samas ka pensionäre, kes on juba 75-aastased ja koolis edasi töötavad ning saavad veel hakkama. Nad on meie raudvara, aga ilma noorteta ei ole kool siiski jätkusuutlik.
Räägime veidi ka kaasavast haridusest, mida on juba üsna pikka aega püütud ellu viia. Kas see on reaalsuses õnnestunud nii, nagu sai mõeldud? Milline on teie kogemus?
Olen kaasava hariduse poolt. Igal juhul on seda vaja. Samas olen tulnud süsteemist, kui olid eraldi koolid erivajadusega lastele. Ma ise ei oleks seda süsteemi lammutanud, kuigi ma saan aru põhimõttest, et ka 90 protsenti lastest peaksid harjuma, et meie seas on see 10 protsenti erivajadusega lapsi. Kiirust asjade õpetamisel siiski kaasav haridus pidurdab.
Hea, et meil on olemas Rajaleidja, kes erivajadusega lapsi testib ja neile täiendavaid võimalusi pakub. Elu näitab, et mida aeg edasi, seda rohkem sellised lapsi tuleb. Meil on väike kool, erivajadusi on üle 10 protsendil lastest ja see ei ole lihtne. Aga hea on, et oleme leidnud neile eraldi tugiõpetajad, tugispetsialistid. Vanasti olid koolis ainult õpetajad, aga nüüd on ka sotsiaalpedagoogid, psühholoogid, logopeedid, eripedagoogid, mida veel 20 aastat tagasi ei olnud. Selles mõttes oleme õigel teel.
Meie kandis on siiski probleemiks, et neid spetsialiste võiks olla juba alushariduses rohkem, siis saaks nende lastega varem tegelema hakata. Praegu selgub vajadus alles algklassides. Eks probleem on ka selles, et juba aasta aega otsin logopeedi ainult lasteaia vajaduste jaoks, kuid sain töövõtulepinguga teatud perioodiks ühe inimese, kes on ülekoormatud. Pärnu linnas on minu teada ainult kaks lastepsühhiaatrit, mille järele on ka suur vajadus, sest me kaasame ju mitte ainult õpiraskuste vaid ka psüühilise erivajadusega lapsi.
Olen kuulnud, et suurtes koolides, kus on suured klassid, on erivajadusega lastega keeruline toime tulla. Teil on klassid väiksemad ja sellevõrra kergem?
Suhtlen ka teiste koolide õpetajatetega. Kunstiõpetajad on minu peamine suhtlusring, samuti maleva rühmakomandörid, kes töötavad Pärnumaa erinevates koolides. Eks vahe ongi selles, et neil on klassis 24 pluss õpilast, aga meil on kõige suurem klass 21 last ja kõige väiksem 14. Aga kui näiteks sellest 14-st kolmel on Rajaleidja otsusega erivajadused, siis seda on ikkagi tegelikult palju. Aga see on meie reaalsus. Õnneks me oleme tõesti leidnud tugispetsialistid, aga ka neid tuleks rohkem koolitada, sest vajadus järjest kasvab. Eripedagoog, logopeed, psühholoog – selline on vajaduste pingerida. Nad teevad väga tänuväärset tööd. See on tõsine tugi õpetajale, ilma selleta ei saa.
Lisaks veel laste erinevate kodukeelte teema. Meil on väike maakool Lääne-Eestis, ca 130 last koos lasteaiaga, aga meilgi on 9 erineva koduse keelega lapsed esindatud. On peresid, kes on välismaalt tagasi tulnud ja laps eesti keelt ei oska, sest vanemad pole õpetanud. Nagu üks ema ütles – ta arvas, et eesti keelt ei lähe enam vaja, aga nad tulid tagasi ja selgus, et ikka on vaja. Nüüd õpetame teismelisele lapsele eesti keelt.
Kuidas mõjutab eestikeelsele õppele üleminek Pärnumaad? Kas ka Ukraina põgenike lapsi õpib teie koolis?
Meile tulid juba esimesel sõja-aastal lasteaeda ja kooli kummassegi seitse last, kelle taust on väga erinev. On venekeelsed venelased Ukrainast, venekeelsed ukrainlased, kelle vanemad räägivad ukraina keelt, aga lapsed mitte, ning ukrainakeelsed ukrainlased. Õpetame kõigile ühtviisi eesti keelt. Algsest 14-st lapsest on praeguseks vaid pooled jäänud.
Kõige rohkem on keelt õppima motiveeritud just venekeelsed ukrainlased, sest need pered on pärit okupeeritud aladelt, kus kõik on purustatud ja nad plaanivadki Eestisse jääda. Ukrainakeelsed ukrainlased, kes on väga ukrainameelsed, on ka väga tublid õppijad. Nende pered otsisid kohe tööd, kuid plaanivad siiski tagasi minna. Aga kolmas grupp, venekeelsed venelased ei tea ise ka, kuhu nad edasi sõidavad ning on kõige vähem motiveeritud eesti keelt õppima, sest loodavad seni vene keelega hakkama saada. Aga kõik pered on olnud väga tänulikud. Oleme nad hästi vastu võtnud ja igale perele ka tugiisikud leidnud.
Meie kool ongi võib-olla üks paremaid näiteid integratsioonist, sest meile hakati Pärnu venekeelseid lapsi tooma kohe 1990. aastate alguses. Nii et Pärnumaa on juba üle läinud eestikeelsele õppele ammugi. Veel on venekeelsed lapsed koondunud rohkem Pärnu Tammsaare kooli, kus on minu teada siiski 60 protsenti õppest eestikeelne ja järgmisest aastast juba täies mahus. Kusjuures algul osad ukrainlased panid oma lapsed sinna, aga on meile üle tulnud ja põhjendus on üks. Nad saavad meie juures paremini eesti keele selgeks, sest seal paraku muutus omavaheline suhtlemine venekeelseks. Üldiselt on nii, et mida nooremalt laps keelt õpib, seda kiiremini ja paremini ta selle selgeks saab.
Siinkohal ma julgustaksingi mitte ainult lapsi, vaid ka lapsevanemaid ja lihtsalt inimesi tänavalt rääkima julgemalt ukrainlaste ja venelastega eesti keelt. Jah, on üks osa venekeelsetest, kes ei räägi eesti keelt. Ma ei ütle, et see on pahatahtlik suhtumine, pigem harjumus ja mugavus. Aga eestlased lähevad üldiselt liiga sageli üle vene keelele. Ma olen seda ka oma koolis näinud, et kui teiskeelsed lapsed koperdavad, ei saa eesti keeles kohe öeldud, siis minnakse üle. Olgem julgemad kasutama igal pool suhtluses eesti keelt! See on oluline abikäsi keele õppijale. Oleme ikka uhked oma eesti keele üle, ärme häbene seda kasutada.
Nõus, väga õige! Räägime natuke ka koolikohustusest, mis on aktuaalseks teemaks muutunud. Praegune valitsus mõtleb pikendada koolikohustust 19. eluaastani, mida teie praktikuna sellest arvate?
See on raske väljakutse, võistlus nende nimel, kes ei taha õppida. Kes õppida tahab, see võimaluse alati leiab. Ja väljakutse on see mitte niivõrd neile noortele endile kui õpetajatele ja tugisüsteemidele, kes üritavad neid õppima saada. Praktikuna võin öelda, et teatud juhtudel on isegi kaheksandas klassis istuma jätmine juba mõttetu, sest on näha, õpeta või ära õpeta, sellest ei tule midagi. Aga põhikooli hariduse peab ju saama.
Mul on hea meel, et ka meil Pärnu kutsehariduskeskuses on olemas grupid, mis sellistele lastele sobivad. Neile on vaja pigem tööõpetuse kohustust. Aga keemiat, füüsikat, matemaatikat õpetada, millega nad ongi hädas ja istuma jäänud, kuigi teeme ka suvel tööd, see ei ole 19. eluaastani mõttekas. Mõnda võib-olla see aitab, aga anname ikkagi võimaluse ka neile, kellel seda võimekust ei ole. Ärme surume neid koolipinki, paneme tööpingi taha, õpetame ametit. Nende laste jaoks võiks olla koolikohutus läbi kutsehariduse. Meil oli kunagi koolis toimetulekuõpetus. Hetkel seda ei kasutata, aga midagi võiks olla, mis õpetaks elulisi oskusi.
Märtsis oli meil naistepäev. Koolis õpetavad peamiselt naised, seega oli see kindlasti oluline päev teie jaoks. Mida oma naisõpetajatele naistepäeva puhul soovisite?
Tõsi, tänu naistele meie koolisüsteem püsibki. Pikka aega olin ainus meesõpetaja meie koolis. Hetkel on meil siiski kolm meesõpetajat 23-st, lisaks majandusala juhataja. Kui arvestan juurde ka lasteaiad, siis 43-st töötajast neli on mehed ja seda on ikkagi vähe. Aga siin me jälle jõuame tagasi palga teema juurde, miks mehi ei tule kooli.
Samas leian, et naised ongi teinekord isegi tugevamad ja paremad mõtlejad ning mõtete realiseerijat kui mehed. Nii et mina olen ikka öelnud: omaalgatust ja edu soovib vaguneile vedur. Minu roll direktorina on leida võimalused, rahalised või mis iganes, ja olen tänulik oma naiskolleegidele, kes asjad ära teevad.
Naistepäeval olme me igal aastal kogu kollektiivi kokku võtnud, nii kooli kui ka kolme lasteaia naisõpetajad. Kingime roose ja teeme pidulõuna ning alati on keegi ka esinemas käinud. Seekord esines kollektiiv nimega Meestrio, kus tegelikult on neli meest.
Kui meestest on puudus, siis naistepäeval sobikski ehk kooli naisperele rohkem meeskolleege soovida?
Eks sellepärast see meeste ansambel esinema saigi kutsutud, et oleks meeshingi ka. Mul ei ole üldse midagi vastu, et õpetajad on peamiselt naised, aga mul on siiski väike mure, kui vaatan kasvõi oma meessoost lapselapsi. Lasteaias kasvatavad neid naised, algklassides on ka 99 protsenti naisõpetajad. Põhikoolis on meil kaks meesõpetajat. Sealt edasi gümnaasiumis on küll meesõpetajaid veidi rohkem, aga ikkagi liiga hilja ja vähe. Nagu ühiskond vajab nii ema kui isa, nii on vaja ka mees- ja naisõpetajaid. See tasakaal meie koolisüsteemis hetkel puudub.
Üks põhjus, miks käin tööl jätkuvalt ülikonna ja lipsuga on, et ka poisid harjuksid nägema korrektset riietust. Tükk aega on vaba riietus tavapärane olnud, kuid näen praegu, et korrektne akadeemiline riietus hakkab õnneks jälle tagasi tulema. Käin sageli Soomes, Rootsis ja ka Saksamaal ning olen märganud seal sama. Kool on olemuselt akadeemiline ja range. Peamine, mis kooli edasi viib, on stabiilsus. Tõsi, uuenduste ja muudatustega tuleb kaasas käia, kuid see ei tohi olla liikumine ühest äärmusest teise ja varsti tagasi. Stabiilsus ja rahu on see, mida nii õpetaja kui laps koolis vajab.
MATI SUTT
- sündinud 18. juunil 1959 Sindis;
- 1982. aastal lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse õpetajan;
- täiendanud ennast mitmel pool kunstiajaloo vallas, sh Peterburis Ermitaažis maali restaureerimise alal ning Saksamaal Potsdamis Sanssouci lossi restaureerimisel;
- 1983-84. aastal Jurvan käsi- ja taideteollisuusoppilaitos Soomes – puidu kunstiline töötlemine ja puulõige, olnud samas ka õpetaja;
- aastatel 1987-91 Jõõpre koolis huvijuht, 1994-95 Jõõpre kooli õppealajuhataja ning alates 1996. aastast direktor. Kooli alla on liidetud ka Jõõpre lasteaed ja muid asutusi, tänaseks kokku seitse allasutust;
- aastatel 1993–2017 oli Audru vallavolikogu liige, seejuures olnud ka volikogu aseesimees ja hariduskomisjoni esimees;
- 2017. aastast Pärnu linnavolikogu liige, piirkondliku arengu komisjoni esimees;
- Jõõpre Külaseltsi juhatuse liige.
