Mart Rannut: kas eestikeelse hariduse jaoks jätkub õpetajaid?

Keeleteadlane Mart Rannut. Foto: Scanpix

Isamaa ja teiste rahvuslikult meelestatud erakondade plaan lõpetada Eestis hariduslik segregatsioon vene koolide suhtes ning normaliseerida meie haridussüsteem on toonud kaasa mitmeid arvamusavaldusi nii ekspertidelt kui ka häälekatelt erakondlastelt. Viimastelt ehk rohkemgi.

Negatiivse poole pealt torkavad silma sotsid ja keskerakondlased, kes üritavad segregatsiooni säilitada ja õigustada. Näiteks sots Jaak Allik leiab, et tegu on ohtliku provokatsiooniga, sildistades seda kui vägivaldset eesti keele õpetamist, mis õnneks olevat määratud läbikukkumisele. Ühtlasi pidavat see kaasa tooma viha eesti keele vastu ja rahvussuhete teravnemist. Sama erakonna värske liige Marina Kaljurand kuulutab: «Eestis elavad vene inimesed ei tohi elada hirmus, et nende emakeelne haridus keelustatakse. Vene inimestel peab säilima kindlus, et neilt ei võeta ära õigust õppida Puškinit oma emakeeles.»

Keskerakond Yana Toomi isikus on veelgi tagurlikum: vastav ettepanek pidavat olema puhas lollus, meil polevat õpetajaid ega koolides kohti, puuduvad kultuuridevahelise suhtlemise harjumused. Sinnakanti tüürib ka kaasparteilane Mihhail Korb, kes räägib lõimumisloosungite pildumisest. Kõik see kõlab kokku venemeelseid seisukohti levitava ja Venemaa rahastatava organisatsiooni Vene Kool Eestis seisukohtadega, kes nimetab seda järjekordseks provokatsioonilaineks vene vähemusrahvuse suhtes.

Kui valdav osa Keskerakonna valijatest saab oma teabe ja kujundab hoiakud Vene kanalite pakutavast lähtuvalt, ei olegi erakonnal muud võimalust, kui Vene propaganda järgi joonduda.

Venemaa eesmärk ei ole Eesti ühiskonna ülesehitamine, vaid soov säilitada umbkeelne kogukond

Kõik see on ootuspärane ja loomulik – vastavad erakonnad ei taha oma valijaid kaotada. Ja kui valdav osa Keskerakonna valijatest saab oma teabe ja kujundab hoiakud Vene kanalite pakutavast lähtuvalt, ei olegi erakonnal muud võimalust, kui Vene propaganda järgi joonduda.

Samas on arusaadav, et Venemaa eesmärk ei ole Eesti ühiskonna ülesehitamine. Vastupidi, Venemaa soov on säilitada Eestis umbvenekeelne kogukond, kes oma teabe just Venemaalt saab, kõike usub ning lihtsameelselt leiab, et nende kehvemas palgas ja üldises olukorras on süüdi Eesti valitsus. Just Eesti nõrgendamine sotsiaalsete konfliktide kaudu ning oma huvide kehtestamine on Venemaa siht, millele ka paar Eesti erakonda jõudumööda kaasa aitavad.

Tegelikult on praegune keeleliselt segregeeritud haridussüsteem otsene inimõiguste rikkumine: nimelt on igaühel õigus õppida (ja ka kasutada) riigikeelt, mis paneb Eesti haridussüsteemile konkreetse kohustuse. See viimane ei tohi olla mitte vaevaline tönkamine, vaid võrdsetest võimalustest lähtuv (st keeleliselt võrdsel tasemel) edasiõppes ja töökarjääris konkurentsivõimeline eesti keele oskus.

Eesti keel taaskehtestati riigikeelena 30 aastat tagasi ning sel ajal on jõudnud tööjõuturule ligi sada tuhat vene kooli lõpetanut, kellest valdav osa eesti keele oskuse mõttes üsna abitud ja konkurentsist väljas. Tegu on haridusliku praagiga, mille eest vastutab Eesti riik. Sellele süstemaatilisele inimõiguste rikkumisele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Inimõiguste Instituut. Seega pole õigustust ülemineku edasilükkamiseks.

Täpsustagem ka eelnevalt mainitud vastustajate väiteid: Alliku mainitud viha ja rahvussuhete teravnemine kui eesti keele õppe tagajärg on laest võetud, teise keele õppe alased uuringud näitavad üle kogu maailma just vastupidist. Kaljuranna arusaam venelaste emakeelse hariduse keelustamisest on ebatäpne: eesmärk on ainult riigi pakutava hariduse eestikeelsus. Siit kumab ilmselt läbi müütide hulka kuuluv õigus venekeelsele haridusele Eestis. Venelaste kui valdavalt immigrantpäritolu rahvusrühma hariduslike õiguste hulka see ei kuulu, samuti pole vastavat õigust nt ukrainlastel ega suuludel.

Õpetajate taha reform ei jää, vaja on poliitilist tahet

Teine väidete kogum keskendub vastava projekti ebareaalsusele: polevat õpetajaid, venelastele sobivaid metoodikaid ega kohti koolides. Üks meie tuntumaid hariduseksperte Irene Käosaar on väitnud, et vaja oleks välja vahetada ligi 2000 õpetajat. Täpsustan, et lähtuda ei saa siiski mitte õpetajate üldarvust, kellest paljud töötavad osakoormusega, vaid ametikohtadest. Vastav arv tegelikult seda hõlmabki ­– kõiki täiskoormusega õpetajakohti vene koolides, sh vene (õpilastega) gümnaasiumides.

Mis puutub kõikide vene koolide õpetajate väljavahetamisse, siis vastav vajadus tegelikult puudub: esiteks peaks see arv koolivõrgu optimeerimise tõttu niigi viiendiku võrra vähenema, lisame juurde 400 vabanevat eesti keele õpetajat ning keelekümblusprogrammi raames töötavad klassi- ja aineõpetajad, keda saab lahkelt eesti koolides rakendada. Lisagem veel, et praegu nõutav riigikeeleoskuse tase B2 võimaldab vähemasti reaalainetes oma ainet edukalt õpetada; esimesel aastal tähendab see olulist lisatööd, aga edasi on palju lihtsam. Pahupoole pealt mainigem, et uuringute järgi on kuni kolmandik õpetajaid enese kutsealase täiendamise hooletusse jätnud ning nendest lahtisaamine oleks omaette positiivne tulemus.

Muidugi tekitab igasugune vaimne pingutus tüli ja pahameelt ning on mõnegi jaoks liiast. Kokkuvõtteks: õpetajate taha meie reform ei jää. Mitmed muudatused saab ära teha juba esimesel aastal, valdav osa reformist võtaks tõsise ja vastustundliku suhtumise puhul aega kolm-neli aastat.

Lõpetame hädaldamise, võtame lätlastelt eeskuju ja teeme ära

Samuti märkigem, et siin ei lahendata üht, vaid tegelikult rohkemgi ülesandeid – üleminek eestikeelsetele lasteaedadele, eestikeelse põhihariduse ümberkorraldamine sobivaks ka muu kodukeelega õpilastele, õppekava muudatused ja täiendusõpe jpm. Osa ülesandeid on lihtsad ning vajavad vaid poliitilist tahet, nt eestikeelsete lõpu- ja riigieksamite kehtestamine, suure osa lasteaedade üleminek jm. Mitmeid vastava valdkonna täienduskoolitusi on tegelikult korraldatud üle kümne aasta, seega on ka valmisolek suuresti olemas. Keerulisem on haridusolukord Ida-Virumaa linnades, kus reform võib rohkem aega ja ressursse nõuda.

Läti haridusreformide valguses, kus sotsiolingvistiline olukord on märgatavalt keerulisem, on meie haridusponnistused tagasihoidlikud ning tekitavad lihtsalt piinlikkust. Ehk oleks aeg rahvuslikust alaväärsuskompleksist jagu saada, lõpetada hädaldamine ja inimõiguste rikkumine ning haridusreform ära teha?

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.