22. aprillil 61. sünnipäeva tähistava Isamaa auesimehe ja ajaloolase Mart Laari hinnangul on Eesti muutunud tavaliseks Lääne-Euroopa riigiks. „Me võiks olla isepäisemad ja teistest erineda, sest see on toonud edu.“ Ühtlasi leiab Laar, et Venemaa pärast ei tasu üle muretseda ning märgib piirilepingu kohta, et mida rohkem me seda palume, seda vähem me seda saame.
Intervjuus ERR-ile märgib Mart Laar, et nii nagu mure kultuuri pärast käib Eestiga kaasa, nii käib meiega kaasas mure Venemaa pärast. „Loomulikult oleme mures, aga kui me täidaks oma päeva ainult Venemaa pärast muretsemisega, siis mitte millekski muuks meil aega üle ei jää. Meil tuleb natuke Venemaa ära unustada. Venemaa elab omas mahlas, Eesti elab sellest, jumal tänatud, omaette. See viimane punkt on kõige tähtsam. Kuni see püsib, on kõik väga hästi.“
Laari hinnangul on kultuur ja keel meie permanentne mure. „See on eestlastega alati kaasas käinud ja käib ka edaspidi. Näiteks ei peaks kultuurivaldkonda andma selliseid kummalisi märke, et kaubandus on valitsusele tähtis, aga kultuuriasutused eriti mitte. Kultuurilt raha kokkuhoidmine on pikemas perspektiivis samm, mis toob hiljem suuremad väljaminekud, sest kultuur on nagu taim, mida on vaja pidevalt kasta,“ räägib Laar.
Koroonakriisi lahendamise teemadest kõneldes leiab Laar, et innovatiivsusest on Eestis kõvasti puudu juba pikka aega. „Siin ei tule rääkida mitte praegusest ega eelmisest valitusest, vaid tuleks minna mitu valitust tagasi. Praegused mured on tegelikult kümne aasta tegemata jätmiste vili. Eriti kurb on see, et tegelikult pole tehtud koostööd selle vastava sektoriga, kes on pakkunud kriisile lahendusi. Aga riik pole kaasa tulnud. Eesti teeb kõiki asju nii nagu teised teevad. Kui Eesti tahab edukas olla, siis peaksime üritama teha asju teistmoodi kui teised. See taktika on toonud meile edu läbi aegade.“
Koduerakonnas toimuva puhul leiab Laar, et midagi uut siin päikese all pole. „Olen üle elanud raevuka suure isamaasõja ja palju muud. Selliseid asju on ennegi nähtud, siin pole midagi üllatavat ega uut. Toetusprotsent on madal ja tahaks, et see oleks kõrgem.“
Küsimusele, kas Laar ei karda, et EKRE sööb Isamaa lihtsalt ära arvestades, kuidas nemad oskavad ennast hästi pildile mängida, on vastus konkreetne. „Pilti mängimisega on nii ja naa. Seda pole Isamaa ilmselt mitte kunagi osanud. Sõnaühend “mängima” ütleb kõik. Mina ei ole seda osanud kunagi teha,“ räägib Laar, kelle hinnangul on vaja mõtteviisi muutust, et me ei vaataks probleeme kui hädasid, vaid kui väljakutseid. „Me oleme muutunud tavaliseks Lääne-Euroopa riigiks, mis võtab murede lahenduseks laenu. Me võiks olla isepäisemad ja teistest erineda, sest see on toonud edu.“
