Äsja pälvis progressiivse inimkonna heatahtlikku tähelepanu uudis, et “Simpsonite” sarja tegijad keelavad valgetel näitlejatel sisse lugeda mustanahaliste tegelaste hääli. Sellega harmoneerub kunstikriitik Kaarin Kiviräha kirjutis “Raamist väljas”, mis sedastab, et tumedanahaliste tehtud kunst (just tumedanahaliste tehtud, mitte tumedanahalistest tehtud) väärib paremat esindatust, kirjutab Lauri Vahtre.
Selle kinnituseks tutvustab Kaarin Kivirähk juhtumit, kus valgenahalisele kunstnikule Dana Schutzile pandi pahaks, et too ekspluateeris tapetud mustanahalise poisi Emmet Tilli teemat. “See teema ei ole Schutzi oma,” teatas kunstnik Hannah Black, selgitades, et valgete sõnavabadus on rajatud teiste ahistamisele ega ole inimõigus. “Just!” hüüab seepeale iga kaasav, tolerantne ja avatud antirassist.
Kõik 21. sajandi väärtusi mõistvad inimesed taipavad ju ilma pikemalt mõtlemata, et Margaret Mitchelli häbiväärse “Tuulest viidud” kõrval tuleb ära keelata ka Harriet Beecher Stowe’i “Onu Tomi onnike”, sest selle autor oli igasuguse kahtluseta valge. Onu Tomi onnike ei ole valgete teema, vähemalt mitte selles mõttes, et Tomi kannatuste pealt odavat populaarsust ja dollareid kokku ajada. Valgetel pole tarvis oma nina onu Tomi onnikesse toppida, nagu ka mitte onu Beni riisipotti.
Need tähelepanuväärsed seigad osutavad eksimatult, et edukaks rassismi vastu võitlemiseks tuleb täpselt ja ühemõtteliselt sätestada iga rassi õigused. Valged ei tohi järele teha tumedanahaliste nägu, juukseid, häält ega kõnnakut. Valged ei tohi tumedanahalisi mängida näidendeis, filmides ega show’des. Nad ei tohi laulda tumedanahaliste laule, tsiteerida nende poeete ega kommenteerida nende kunstnikke. Samas on tumedanahaliste laulude kuulamine, kirjandusteoste lugemine ja kunstiteoste vaatamine rangelt kohustuslik. Taas täiesti arusaadav. Pole olemas räigemat rassismi kui ülbe valgenahaline, kes keeldub näiteks lugemast tumedanahalise poeedi loomingut. Niipalju valgetest.
Mustanahalistega on lihtsam, kuna nende sõnavabadus ei ole kunagi võrsunud teiste ahistamisest. Nemad võivad kujutada valgeid nii kinolinal, näidendeis kui grillipeol, nad võivad jätta vaatamata valgete tehtud kunsti ja lugemata valgete kirjutatud raamatud. Keeruliseks läheb aga muude vahepealsete rassidega. Kas hiinlane tohib jätta lugemata mustanahalise kirjaniku raamatu? Kas jaapanlane võib imiteerida Louis Armstrongi? Kas araablane tohib kirjutada raamatu raskest elust Korea külas 19. sajandil? Need on tõsised küsimused, mille üle ei maksa ironiseerida, seltsimehed.
Aga selleks, et lahendusi üldse otsima hakata, tuleb sätestada, kes on mustanahaline, kes valgenahaline, kes triibuline ja kes laiguline. Kujutage ette olukorda, kus meil on olemas suurepärased koodeksid igale rassile lubatu ning mittelubatu kohta, aga puudub arusaam, kes millisesse rassi kuulub. Head koodeksid seisavad kasutult, sest iga alatu valge võib valelikult väita, et tema on tegelikult mustanahaline ja võib kuulsa räppari video rahulikult kinni keerata, sest vanavanaema tegi ükskord Alabamas vallatust. Tee sa siis kindlaks.
Seetõttu on ülim aeg asuda ideoloogiliselt veatute rassimäärangute väljakujundamisele, kuna rasse tegelikult ei eksisteeri. Need on vaid sotsiaalsed konstruktsioonid, seega kõik on tegelikult meie endi teha. Täna kuulub meile Ameerika, homme juba terve ilm. On vaja kapitaalset akadeemilist uurimust, aga on vaja ka populaarseid “Rasside välimäärajaid”.
Üht-teist saame öelda juba praegu. Näiteks seda, et selliste rassimäärangute väljatöötamisel jõuame tagasi 1935. aastasse, natside nn Nürnbergi seaduse juurde, milles igasuguste segaduste vältimiseks oli täpselt ära näidatud, kes on juut, kes sakslane. Ja kui palju tohtis olla juut, et olla sakslane. Nüüd on nende asemel valge- ja mustanahalised, kui me ikka tahame sellise seaduseni jõuda. Tahame või?
