Helir-Valdor Seeder: neli isamaalist sammu eesti keele kaitseks!

Isamaa esimees Helir- Valdor Seeder kinnitas, et fraktsioon ei toeta riigikogus rändepakti. Foto: Eesti Uudised

Erakonna Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder kirjutab, et keeleasjade kordaseadmisega on meil kiire, sest seisame uue immigratsiooniajastu alguses. Lugu ilmus 17.10 Postimehe arvamusleheküljel.

Taastasime Eesti iseseisvuse, et saaksime pühenduda eesti rahva, keele ja kultuuri säilimisele. Alates sellest ajast on üles kasvanud terve inimpõlv ja põhihariduse on läbinud kakskümmend seitse lendu noori – neist suur osa mitte eesti keeles. Riik on püstitanud eesmärgi olla pelgupaik eesti keelele ja kultuurile, aga otsustamatus hariduspoliitikas on vähendanud paljude noorte võimalust sellest osa saada ja ühiskonda sulanduda.

Kooliharidus peab olema eestikeelne

Selle asemel, et luua hariduse ja keeleoskuse kaudu paremaid võimalusi muukeelsele elanikkonnale, soovivad mõned poliitilised jõud (ennekõike Keskerakond) eestikeelsele kooliharidusele ülemineku viivitamisega hoida eemal venekeelset valijaskonda eestikeelsest elukorraldusest. Niimoodi tagatakse endale keeleliselt eraldatud kompaktne valijaskond, hoides neid populistlikult mugavustsoonis ja eraldatud inforuumis. Muukeelsetel peredel on võimaldatud tulla toime ilma ebamugava kohustuseta omandada eesti keel, vilistades samas nende laste viletsamale konkurentsivõimele hilisemas elus. Nüüd on Keskerakond saanud liitlase – EKRE –, kelle esimees teatas, et senine kakskeelne haridussüsteem peaks Eestis jätkuma. Aga üllatajaid on teisigi.

Poliitikamaastiku lapitekk on lõppeval suvel toonud esile lausa mitu uut liikumist. Eesti 200 liikmed kutsuvad üles keeleprobleemi lahendama eesti- ja venekeelsete laste paigutamisega ühiskoolidesse, lootuses tagada nõnda täielikult eestikeelse koolihariduse võidukäiku. Väikses mahus on tegu end tõestanud keelekümbluslahendusega, mis annab häid tulemusi tänu kümbleva grupi väiksusele. Arvestades aga Eesti tegelikkust, võib ettepaneku kõhklematult liigitada ulmekirjandusse.

Mõned muukeelsete laste vanemad panevad oma lapse eestikeelsesse kooli, et sellega tagada lapsele paremad võimalused ühiskonnas hakkamasaamiseks. Edukuse võti peitub eesti- ja venekeelsete laste suhtarvus – paar-kolm muukeelset last ühe klassi kohta toimib suurepärase keeleõppe- ja integratsioonivahendina. Kui muukeelsete laste hulk klassis võimaldab aga moodustada omaette rakukese, siis kahaneb kümblusefekt märgatavalt. Üle-eestiline kümbluskoolide süsteem ei ole teostatav. Ida-Virumaa venekeelsetes linnades (Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve) ei saa kümbluskoolide süsteemi rakendada, sest seal ei ole nii palju eestikeelseid õpilasi. Parimal juhul jätkub kaks-kolm eestikeelset õpilast venekeelsesse klassi. Juba praegu on tekkinud vastupidine olukord. Venekeelse elanikkonnaga piirkondades elavatel eesti peredel on hirm, et kakskeelses koolis on sulandujad hoopis eesti noored. Sellist hirmu ei tohi eirata. Üha enam lähevad Ida-Virumaa põhikoolide lõpetanud Jõhvi riigigümnaasiumi asemel, kus kaks kolmandikku õpilastest on venekeelsed, teiste piirkondade eestikeelsetesse gümnaasiumidesse õppima. Niisuguse hariduskorraldusega seame ohtu eestikeelse gümnaasiumihariduse võimalikkuse Ida-Virumaal. Kui soovime säilitada eestlaste osa Ida-Virumaal ja parandada vene emakeelega õpilaste hakkamasaamist Eesti ühiskonnas, siis tuleb eraldada raha ja luua tingimused ning kokkulepitud ajaga viia praegused vene õppekeelega koolid üle eestikeelsele õppele, alustades juba lasteaedades eestikeelse kasvatusega. See otsus võib olla osale elanikkonnale ebamugav, aga laste parema tuleviku huvides on see vajalik. Riik ei tohi lubada sellist ühiskondliku konkurentsivõime süstemaatilist ja pikaajalist vähendamist. Keeleküsimusest on saanud ka Eesti julgeolekuküsimus.

Keeleuuenduse lõpmatu kurvi tõmbab eestikeelne teadus

Alg- ja põhiharidus annavad inimesele vundamendi, millele toetub edasine areng. Keele ja hariduse pealisehitiseks on aga keel, mida kasutavad süvateadused ja kõrgkultuur. Sekundeerin Martin Ehala viidetele tõsistest ohumärkidest ülikoolide keelekeskkonnas (Postimees, 24.09.2018) ja lisan veel mõne tähelepaneku.

Eesti kultuuri edendamise eesmärgist lähtuvalt on oluline arendada eesti keelt kultuurkeelena – elava keelena, mida järjepidevalt kasutatakse ka kõrghariduses ja teaduses. Kõrgharidus ja teadustegevus rikastavad ja väärtustavad iga maailmas kõneldavat keelt. Seda rikkust ja väärtust peab Eesti haridussüsteem looma eesti, mitte inglise keelele. Keel elab, kuni seda kõneldakse ja kirjutatakse. Eesti teaduskeel elab, kuni teaduses kõneldakse ja kirjutatakse eesti keeles.

«Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmatuseni tõmmata,» kirjeldas Johannes Aavik oma eesmärki. Seda saab teha, arendades eestikeelset kõrgharidust ja viljeledes eestikeelset teadust. Teadustegevuse üheks mõõteks on kaitstavad teadustööd. Just nendega kaasnevad uued avastused, mõttekäigud ja terminid, mille väljendamiseks kasutatakse keelt. Eesti keele arenemiseks kultuurkeelena on loomulik ka teadustööde kaitsmine eesti keeles. See ei välista nende tõlkimist ega inglise keele kasutamist töökeelena retsenseerimise ja kaitsmise käigus.

Kas selline maksumaksja raha kasutamine on otstarbekas? Kõrghariduse rahastamist riigieelarvest tuleb korrigeerida lähtudes õppekeelest. Eesti riigieelarvest muukeelsete õppekavade rahastamine ei ole põhjendatud. Õppeaastal 2016/17 oli Eesti kõrgkoolides 3917 välisüliõpilast, kellest 1370 ei maksnud oma õppekulude eest ise. Väike hulk neist on saatkondade ja rahvusvaheliste programmide stipendiaadid, kuid suurema osa õpikulud maksis kinni Eesti maksumaksja. Selline kulutus ei ole Eesti huvides ja tuleb lõpetada. Tasu eest pakutava ingliskeelse kõrghariduse juures tuleb välistada ka varjatud toetamist, kus õppeteenuse hinnastamisel ei arvestata kõrgkooli üldkulusid ja vara amortisatsiooni. Tasuta kõrghariduse mõte on eestikeelne tasuta kõrgharidus.

Eesti keel igal tasandil – teadusdoktorist teeninduseni

Hariduse ja teaduse kaudu eesti keele arendamisel ei tohi unustada ka igapäevaelu. Kogen üha enam puuduliku keeleoskusega töötajaid teenindussektoris. Tuntud kaupluseketi pikaajalistest probleemidest venekeelsete teenindajatega on meedias palju kõneldud. Kui vene keele näiteid põhjendatakse meie mineviku pärandiga, siis viimased aastad on lisanud ingliskeelsete teenindajate pealetungi. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Külastage Tallinna hotelle või tanklaid.

Kas me ikka mõistame, kui väär on selline olukord? Keeleseaduse eiramine ei ole siin ainus argument. Kujutlegem, mida tunnevad vastastikku klient ja umbkeelne teenindaja hotelli vastuvõtus. See on mõlemale inimlikult piinlik ja tekitab pahameelt. Kahjuks on selline trend süvenev ja erinevalt nõukogude aja venestamise poliitikast võitleb eesti keel nüüd kahel rindel – kasvava venekeelse sissetoodava tööjõuga ja paisuva umb(inglis)keelse töötajaskonnaga. Suureneva võõrkeelse bürokraatia ja asjaajamise kasvu Eesti ametiasutustes jätan siinkohal käsitlemata. Kuni keelenõuete täitmine teenindussektoris halveneb, pole tõsiseltvõetav ka jutt võõrtööjõu riiki lubamise piirangute lõdvendamist.

Keeleasjade kordaseadmisega on meil aga kiire, sest seisame uue immigratsiooniajastu alguses. Kui 1950–1990 käis Eestis massiline tööjõu sisseränne, mille tulemuseks oli eestlaste osa mitmekümneprotsendiline vähenemine ja eesti keele positsiooni nõrgenemine, siis järgmisel 25 aastal domineeris väljaränne ja eestlaste osa suurenes mõne protsendi võrra ning eesti keelest sai riigikeel. Viimastel aastatel on jällegi venekeelsete sisserändajate tõttu eestlaste osa vähenenud ja kui me ei suuda tagada venekeelsetele elanikele ja õpilastele motivatsiooni ja tingimusi eesti keele korralikuks omandamiseks, siis lõimuvad nad venekeelse elanikkonnaga ning eesti keele ja integratsiooniprobleemid võimenduvad järsult, sest venekeelse elanikkonna osa praegu on oluliselt suurem kui 1950. aastal.

Eesti riik ei ole projekt, mis tuleb võimalikult mugavalt ja odavalt ära teha. Eesti riik on sündinud vajadusest hoida eesti keelt ja kultuuri. Keel ja kultuur on meie olemuse tuum, riik aga seda kaitsev koorik. Selleks, et koor ei mõraneks ja tuum ei häviks, on vaja mõlemat. Soovimata vastandada kultuuri ja majandust, peame meeles pidama, et me ei tohi rahaliselt mõõtmatuid ühiseid väärtusi – keelt ega kultuuri – vahetada majanduskasvu vastu. Meie ühine soov on peatada keeleline Lasnamäe ja keeleline Manhattan!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga