Kergekäelist ja korduvat natsiloosungite ja siltide kasutamist liikumise “Jah vabadusele, ei valedele!” poolt ei saa heaks kiita, kirjutab Isamaa noorteühendus ResPublica esimees Karl Sander Kase.
Neljapäeviti korraldab Stenbocki maja ees meeleavaldusi üks kirev seltskond, mis tegutseb aktiivselt ka sotsiaalmeediagrupis „Jah vabadusele, ei valedele“. Selles samas grupis ilmus pühapäeva õhtul meem, millel oli kujutatud valitsuskoalitsiooni poliitikuid Auschwitzi koonduslaagri sissepääsu ees kurikuulsa Natsi-Saksamaa loosungiga „Arbeit macht frei“ [eesti k. „Töö teeb vabaks“].
„Jah vabadusele, ei valedele“ grupi eestvedaja Maris Hellrand ütles, et selline meem on ebasobiv ning seetõttu antud postitus ka eemaldati. Tegemist oleks mõistliku selgitusega kui poleks üht suurt aga. Nimelt näevad Stenbocki majast möödujad igal neljapäeval, kuidas Hellrand seisab külg külje kõrval inimestega, kelle plakatitel on kirjad: „Eesti natsivabaks“, „Natsid kasige peipsi taha“, „A nazi government cannot care for a country“ [eesti k. „Natside valitus ei suuda riigi eest hoolt kanda“]. Kas sellest tuleks järeldada, et sotsiaalmeedias ei tohi Eesti valitsust natsimeelseks nimetada aga Stenbocki ees tänavatel on selline käitumine täiesti aktsepteeritav?
Mida arvata seltskonna kohta, kes ei mõista enda poolt kasutavate sõnade tähendust? Või siis mida arvata seltskonnast, kes mõistab nende sõnade tähendust, kuid kasutab neid meelega valesti? Esimesel juhul näitab see opositsionääride vaimset võimekust. Teisel juhul tõsist moraalset defitsiiti. Väita, et Eestis on võimul „natsivalitsus“, on häbiväärne. Sellise võrdluse toomine on eriti räige, arvestades Eesti riigi ajalugu, millele on jätnud igavese jälje natside ja kommunistide kuriteod.
Me kõik oleme kuulnud lugu karjapoisist, kes otsustas igavusest natukene nalja teha. Karjapoiss hüüdis „Hunt! Hunt!“, külarahvas jooksis kohale aga hunti ei paistnud kuskilt. Järgmisel korral kui hunt päriselt tuli, ei uskunud keegi enam karjase hüüdeid. Selline ongi valetaja tasu – isegi kui ta tõtt räägib, ei usu teda enam keegi.
