Kaja Kallas 12 aastat tagasi: kas riigi esmane huvi on teenida Eesti Energiast kasumit?

Miks muutis Kaja Kallas meelt? 2010. aastal kirjutas ta: "Kas riigi esmane huvi on teenida Eesti Energiast kasumit ja võtta dividende või pakkuda tarbijatele taskukohasema hinnaga elektrit ja tagada varustuskindlust?" FOTO Eero Vabamägi, Postimees

Enneolematult kõrged energiahinnad kütavad ühiskonnas kirgi. Samal ajal kui riigi tulud kasvavad CO2 kvoodi kõrge hinna ja täiendava käibemaksu laekumisega sadade miljonite eurode võrra on Reformierakond ja peaminister Kaja Kallas lükanud tagasi opositsioonierakondade ja koalitsioonipartneri ettepanekud energiakriisi leevendamiseks.

Detsembris esitas ta näiteks neli vastuargumenti Isamaa ja Keskerakonna ettepanekule energia käibemaksu langetamiseks. Muuhulgas väitis ta ka, et kõiki inimesi ei ole otstarbekas aidata.

Samas võib internetiavarustest leida Kaja Kallase 2010. aasta blogipostituse, kus ta kirjutab: “Samuti tekitab Eesti Energia kasumi pool küsimusi – majandusaasta aruande kohaselt teenis Eesti Energia eelmine majandusaasta kasumit 2,0 miljardit krooni. Kas riigi esmane huvi on teenida Eesti Energiast kasumit ja võtta dividende või pakkuda tarbijatele taskukohasema hinnaga elektrit ja tagada varustuskindlust?”

Miks on peaminister kriisiolukorras loobunud oma kunagisest seisukohast jääb suureks küsimärgiks.

Kaja Kallase blogipostituse terviktekst

Miks on elekter tegelikult kallis? 07.10.2010

Elekter on kallis ja midagi tuleks sellega ette võtta, sest elektri kallinemisest on tingitud ka teiste kaupade hinnatõusud. Osad poliitikud väidavad, et taastuvenergia tasude alandamine alandaks elektri hinda. Tuleviku suunatult tasub seda kindlasti arutada, aga siiski moodustab taastuvenergia tasu kõikidest elektrile tehtavatest kuludest miniatuurse osa. Seega on koer maetud hoopis mujale.

Olen nõus, et elektri ja kütte hind on oluline nii eratarbijale kui ka ettevõtetele. Tootmisettevõtetel mõjutab elektri hind kogu tootmistsükli hinda ja seetõttu väljendub lõpptoote hinnas. Kui elektri hind tõuseb 30 %, siis ei saa ka näiteks leiva hinda kaua madalal hoida, sest muidu kasvavad tootmiskulud lihtsalt tuludest üle ja kahjumis ettevõte läheb varem või hiljem pankrotti. Kui ettevõte läheb pankrotti, siis kaotavad töötajad oma töökohad, mis omakorda suurendab tööpuudust. Kui meie ettevõtete tootmissisendid on kallid, siis ei ole nende poolt valmistatavad tooted võimelised konkureerima teistes riikides toodetud toodetega. Jällegi on resultaadiks tootmise vähenemine ja nii mõnegi ettevõtte väljasuremine. See aga vähendab konkurentsi, mis omakorda tavapärase majandusloogika kohaselt kergitab hindu.

Kust aga tuleb meie elekter praegu? 95 % elektri tootmise turust valitseb AS Eesti Energia, see tähendab, et enamus Eesti suurtarbijaid ja kõik eratarbijad ostavad elektrit Eesti Energialt.  Järelikult on need tarbijad sõltuvad Eesti Energia hinnakujundusest. Kuivõrd hind kujuneb lihtsustatult kahe elemendi baasil: kulud ja mõistlik kasum, siis on äärmiselt oluline, milliste kulude baasil kujuneb elektrihind ja kas selle pealt teenitakse mõistlikku kasumit. Siit tuleb järgmine küsimus – kas Eesti Energia kulud ja tulud on ikkagi mõistlikud?

Kui põhjendati täiendava rahasüsti vajalikkust Eesti Energiasse, siis kasutati tugeva argumendina energiavarustuskindluse kaarti. Kui me seda raha ei saa, siis Eesti elektriga varustuskindlus on suures ohus ja võime sattuda sõltuvusse idanaabri poolt tulevast energiast. Ometi valgustati seoses Eesti Energia börsiplaanidega ajakirjanduses mitmeid äriprojekte, millega Eesti Energia tegeleb, mille seost Eesti varustuskindlusega on väga raske näha. Näiteks Jordaaniasse õlitehase rajamine. Kas on ikka mõistlik mõte riigile kuuluva ettevõtte raha (sealjuures suures ulatuses) investeerida projekti, kus keegi ei ole varem õnnestunud? Turgutada läbi riigi poolt võetava laenu Eestist kaugel oleva maa majandust, kui samal ajal Eesti tarbijad vaevlevad kõrge elektrihinna käes? Ettevõte, kellest hetkel sõltub valdava enamuse tarbijate elektrivarustus, peaks esimese asjana keskenduma probleemidele Eestis. Kui asjad oleksid kodus korras, ei oleks ilmselt toimunud ka sellist ulatuslikku elektrituru hinnaanomaaliat põhjustanud riket nagu oli Balti jaamades augustis.

Küsitavad on ka Eesti Energia kulud projektide arendusele, mille arendamisega sooviksid tegeleda eraomanikele kuuluvad ettevõtjad. Kuidas suurendab energiajulgeolekut konkureerivate tuuleparkide rajajate eest tuuleparkide rajamiseks vajalike maatükkide kõrge hinnaga omandamine? Paratamatult meenub Milton Friedmani põhjendus, miks riik on halb omanik – sest keegi ei käi teiste rahaga ümber nii hoolikalt, kui oma rahaga. Kas riigi ja tarbijatelt saadud raha võib raisata kergekäeliselt? Kas nendesse projektidesse suunatav raha ei võiks minna mitte olemasolevate katelde kaasajastamiseks, et hoida tarbijale kulusid kokku ja seeläbi pakkuda taskukohasemat elektrit? Miks peab Eesti Energia iga hinna eest prügifirmadelt ära krahmama kogu Eesti prügi, kui selle asemel saaks me mitmeid väiksemaid prügilagaasi kasutavaid või jäätmekütust tootvaid ettevõtjaid, mis samuti suurendaks ju energiakandjate mitmekesisust? Arusaamatu on, miks peaks Eesti Energia tegelema üldse selliste energeetikavaldkondadega, kui on olemas Eesti erainvestorite initsiatiiv. Vägisi jääb mulje, et nui neljaks samadesse valdkondadesse panustamine kannab teiste konkurentide elimineerimise eesmärki. Oluline on märkida, et erinevalt Eesti Energiast, kes kasutab investeerimiseks ainult riigi raha ja riigi toetusi, panevad erainvestorid projektidesse oma raha.

Aga need on suured asjad. Ka kõige väikesemad kulutused mõjutavad elektri hinda, mida tarbijatelt küsitakse. Kas on mõistlik riigi raha eest korraldada ulatuslikku reklaamikampaaniat teenusele, mida me kõik oleme nii või teisiti sunnitud ostma? Viitan kevadel tänavatel vohanud ja televisioonis näidatud Eesti Energia mainekujunduskampaaniale. Kas meid ja riiki ei peaks ärevaks tegema, kui riigile kuuluv ettevõtja saab reklaamifirmade korraldataval Kuldmuna gaalal parima kliendi auhinna? Parim klient on ikka see, kes raha ei loe.

Samuti tekitab Eesti Energia kasumi pool küsimusi – majandusaasta aruande kohaselt teenis Eesti Energia eelmine majandusaasta kasumit 2,0 miljardit krooni. Kas riigi esmane huvi on teenida Eesti Energiast kasumit ja võtta dividende või pakkuda tarbijatele taskukohasema hinnaga elektrit ja tagada varustuskindlust? Kui riigi tegelik soov on kasvatada Eesti Energiast rahvuslik tšempion ja hoida elektritootmisest eemal konkureerivad tegijad, siis oleks aus see otse välja öelda, mitte tekitada segadust taastuvenergia toetuste skeeme muutes. Selliselt hoiaks riik kokku hulga raha erinevate ametkondade töö pealt, kes peavad uusi mehhanisme välja töötama ja rakendama ning ka hilisemate vaidluste osas tootjatega, kes on riigi lubadustele tuginedes teinud investeeringuid.

Võib-olla üks põhjus, miks Eesti Energia investeeringute osas küsimusi ei esitata, peitub energeetikavaldkonna teatud mõttes müstifitseerimises. Loomulikult nõuab elektrisüsteemidega tegelemine eriteadmisi, aga kohati tundub, et püütakse luua olukorda, kus kõik elektrisse ja investeeringutesse puutuv tunduks otsustajatele ülemäära keeruline ja ainult Eesti Energial on nendes asjades tõemonopol.

Tekkinud vaidluses tuleb silmas pidada, et taastuvenergia toetused teenivad eesmärki, et meil tekiks Eesti Energiale konkureerivaid tootmisvõimsuseid. 2013. aastal avaneb elektriturg eratarbijatele, mis sisuliselt tähendab, et tarbija ei saa elektrit osta enam reguleeritud hinnaga, vaid peab seda ostma turult turuhinnaga.  Kui elektriturg avanes suurtarbijatele 2010. aasta alguses, siis ei olnud suurtarbijatel palju valikuid, kuna konkurente polnud ja turu avanemise mõjul hakkas Eesti Energia neile elektrit müüma lihtsalt oluliselt kallima hinnaga. Selleks, et 2013. aastal ei tekiks samasugust olukorda, peame me ergutama uute Eesti Energiaga konkureerivate tootmisvõimsuste teket, mis seeläbi viiksid hinnad alla. Kui taastuvenergia toetused kannavad konkurentsi suurendamise eesmärki, siis millist eesmärki kannab Eesti Energia nuumamine tarbijate arvelt?

Kui majandus- ja kommunikatsiooniministril ja Konkurentsiametil on tõepoolest ka tegelik soov muuta elektrihinda taskukohasemaks, siis tuleks alustada Eesti Energia hinnakujunduse ülevaatamisest.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.