Minu jaoks on tegu riiklikult olulise küsimusega. Hindan kõrgelt senist koostööd Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ning Kaitseliidu vahel ja usun selle jätkumisse.
Eesti on väike riik ja vabatahtlike reserv pole ammendamatu. Tihti võrreldakse neis aruteludes Kaitseliidu vabatahtlikke professionaalsete politseinikega. See võrdlus pole täpne, kriisireservi puhul on jutt ikka vabatahtlikest, keda tuleb pidevalt koolitada, õppusi korraldada, varustada.
PPA vabatahtlike reservi loomine ei tohi kahjustada riigi sõjalise kaitse korraldamist. Eestil on reservarmee, mistõttu on oluline, et kaitsevägi saaks kriisi korral rakendada koheselt kõiki kaitseväelasi ja reservväelasi. Praeguse eelnõu järgi vabastab kriisireservi kuulumine kaitseväekohustuse täitmisest. Kui on soov kaasata inimesi, kellel riigikaitselisi kohustusi pole, siis tuleb nii öelda. Tähtis on, et uute struktuuride loomisel ei kahjustataks aastakümnete jooksul ülesehitatud reservarmee süsteemi.
Kaitseliidu õiguslik raamistik, kogemused ja olemasolev väljaõpe, varustus ning varasem hea koostöö PPA-ga võimaldavad organisatsiooni kasutada üle Eesti nii sõjaliste ülesannete täitmiseks kui tsiviilkriiside lahendamiseks. Ärme heida juba loodut kergel käel kõrvale.
Selged pole uue kriisireservi ülesanded. Igasugune rünnak, kaasa arvatud hübriidrünnak, Eesti riigi vastu on sõjategevus ja see on kaitseväe tõrjuda. Seda ka juhul, kui ründavad n-ö rohelised mehikesed, kes pole ju tegelikult mingid mehikesed, vaid naaberriigi sõjaväe eriüksused.
