Alates 05. veebruarist 2024 on Jüri Ratas Isamaa erakonna liige. Jüri on kogenud poliitik, kes on olnud nii Eesti Vabariigi peaminister, Riigikogu esimees kui aseesimees. Sõbrapäeva intervjuus jagab ta oma mõtteid sõprusest, Isamaast ja Eesti ees seisvatest ülesannetest. Jüri Ratast usutles Lea Danilson-Järg.
Tere tulemast Isamaasse ja head sõbrapäeva! Ajakirjanikel oli pikalt tegemist, et sinu valikute üle spekuleerida. Nüüd on otsus tehtud ja ka ellu viidud. Otsustasid Isamaaga sõbraks saada ning enda tuleviku meie erakonnaga siduda. Minul isiklikult on selle üle väga hea meel ja usun, et ka teistel erakonnakaaslastel. Ma ei hakka küsima, kas seda otsust teha oli raske või kerge, sest otsustamine ongi ju poliitiku igapäevatöö. Küsin hoopis, kuidas on sind Isamaas seni vastu võetud ja kaua võib aega minna, et avalikkus ning ka sina ise muutusega harjuks?
Tänan heade sõnade eest! Mind on hästi vastu võetud. Ma ei ole ju poliitikas uus ja Isamaas on inimesi, keda tunnen juba pikemalt. Näiteks Tunne Kelamiga oli minu isa lapsepõlves koos. Ja Isamaa fraktsiooni sekretariaadist Heleri Pent, temaga olime koos ülikoolis ja üliõpilasorganisatsioonis BEST-Estonia. Ja ma olen ju Isamaa inimestega teinud koos poliitikat ka valitsuse tasandil.
Kaua peaks aega võtma arusaama kinnistumine, et olen nüüd Isamaa erakonna liige, siis usun, et päris loomulikuks saab see ikkagi siis, kui valimised on ära olnud. Kas kohalikud valimised 2025. aastal või riigikogu valimised. Siis saab ka hinnata, kas olen õigustanud seda, et Isamaa inimesed on mind omaks võtnud.
Seda on tore kuulda, et mitmete inimestega Isamaast on sul juba varasemast hea kontakt. Aga kui rääkida sõprusest, siis kas poliitikas on tegu pigem pragmaatiliste, tööalaste suhetega või on siiski sõprus poliitikute vahel ka võimalik?
Ma arvan, et on, aga seda on siiski väga vähe. Mina saan küll öelda, et mul on mõningaid sõpru poliitikute hulgas, ka teistest erakondadest. Aga ma arvan, et rohkem võis seda olla üheksakümnendatel, kui riik oli algusjärgus, iseseisvus sai taastatud ja oli vaja teha suuri otsuseid. Ma usun, et siis käidi rohkem koos juba sellepärast, et igasugust muud meediat oli vähem ja sa pidid inimestega silmast silma suhtlema. Kindlasti oli ka väljasõite, saunaõhtuid, lõunasööke ja muud koos ajaveetmist kõvasti rohkem. Poliitikas on sõprussuhteid vähe, aga neid ikkagi on.
Kas sa mõtled nii erakondade vahel või ka oma erakonna sees?
Arvan küll. Kuigi küsimus on ka sõbra definitsioonis. Me võime ju öelda, et meil on sadu sõpru näiteks sotsiaalmeedias, keda me ei tunnegi ju tegelikult. Võibolla nad on öelnud, et sul on tore pilt või postitus. Aga kui sa oled kusagil keset Eestit või Eesti äärealal autoga lumme kinni jäänud ja sa helistad sõbrale 200 kilomeetri kaugusele, siis sõber peaks ütlema, et anna mulle kolm tundi ja ma olen kohal. Palju selliseid inimesi reaalselt sul telefoniraamatus on? Aga kui poliitikas öeldakse, et hea sõber ja nii, siis tavaliselt ikkagi juhtub, et kui sa mingilt poliitiliselt tasandilt teatud hetkel kaod, on see siis kohalik volikogu, riigikogu või valitsus, siis tegelikult suhtlus hakkab vähemaks jääma. See ei ole ka etteheide, lihtsalt kes jääb poliitikasse, tema tempo on palju teistsugusem kui sellel, kes läheb mujale tööle, näiteks erasektorisse. Sellepärast ma ütlengi, et isegi kui ollakse lähedased poliitikas, ei tähenda see, et suhted jäävad kestma kui poliitika on läbi.
Räägimegi veidi ka sõprusest väljaspool poliitikat. Kas ja kui palju on sul oma tiheda graafiku juures üldse aega, et suhelda nende lähemate sõprade ja sugulastega, kes tõesti tuleksid sind 200 kilomeetri taha lumehangest päästma? Tähistad sa nendega sõbrapäeva?
Sõbrapäeva tähistamine on minu generatsioon jaoks ikkagi üsna uus nähtus. Mäletan, et kooli ajal sai tehtud mingeid sõbrapäeva kirju ja asju. Aga mul on meeles ka, et kui 2016. aastal andis mu isa Riigikogu kõige vanema liikmena sõbrapäeva intervjuu, siis ütles ta, et püüab elada nii, et iga päev oleks sõbrapäev. Ma arvan, et see on päris õige mõte. Ühte päeva esile tõsta ja öelda et nüüd pöörame väga suurt tähelepanu sõpradele ning siis 364 päeva on tähelepanu vähem, see ka väga õige ei ole.
Kui rääkida lähedastest sõpradest, siis eks nad tulevad ikkagi ju lapsepõlvest – kes on olnud hoovikaaslane kulli mängimisel, kes trennikaaslane. Ma olen püüdnud hoida traditsiooni, et oma lähimate sõpradega saan kokku jõulu teisel pühal. Spordiüritused, mida korraldan paar korda aastas, sinna tulevad sõbrad alati appi korraldama.
Kas kohtud sõpradega ka sünnipäeval?
Ütleme nii, et kolmekümnendates ma ikka pidasin sünnipäeva natuke suuremalt, nüüd pole sellele enam väga rõhku pannud. Aga jaanilaupäev on ka kindlasti see aeg, mil lähimate sõpradega koos olla.
Räägime ka Isamaast. Oled äsja erakonnaga liitunud. Millisena näed Isamaa erakonna tugevusi, mille poolest Isamaa sinu vaates teistest erakondadest eristub? Millised on need väärtused, mis sul Isamaaga kattuvad?
Kindlasti eristab see, et Isamaa on ikkagi väga pikaajaliselt Eesti poliitikas olnud. Ja ka see, et Isamaa on olnud nagu juhttelg Eesti riigi kaitsmisel, kultuuri ja keele hoidmisel.
Palju sarnast mõtteviisi on mul Isamaaga selles osas, et kui on rasked ajad, tuleb toetada Eesti majandust. Ettevõtja riskib ju iga päev ja peab mõtlema, kas ta suudab inimestele palga välja maksta, kas suudab koostööpartnerite arved ära maksta ja kas tal õnnestub ka natuke kasumit teenida, et seda ettevõttesse investeerida. Majandust on väga oluline üleval hoida, sest see on koht, kust tuleb leib inimeste lauale.
Ma arvan ka, et Isamaa mõtted tugevast kohalikust omavalitsusest, tugevast regionaalpoliitikast on olulised. Kõik ei pea koonduma Tallinnasse ja Tartusse vaid elu peab olema tugevalt ka mujal Eestis.
Kattuvad väärtused on ka see, minu lastetuba olnud niisugune, kus on alati hinnatud kodu hoidmist ja häid suhteid peres ja suguvõsas.
Kas ka kristlikku väärtussüsteemi laiemalt?
Igal juhul. Minu isapoolne ema, keda ma mäletan, oli sügavalt usklik inimene, tegelikult ka minu isa. Emagi on rääkinud, et tema vanaisa peres Saaremaal alustati söögilauas ikka söögipalvega. Seega, kõik see ei ole mulle võõras, vastupidi, kristlik lähenemine on olnud minu jaoks meeldiv osa elust.
Sul on küll ka õigusteaduste diplom, aga esimese kõrghariduse said sa majanduse valdkonnas. Seetõttu on igati asjakohane küsida sinu hinnangut just Eesti majanduse olukorra kohta. Muuseas, oleme Tallinna Tehnikaülikooli astunud samal aastal ja kuna ka minul toimusid mitmed loengud toona Koplis asunud majandusteaduskonna majas, siis mäletangi sind juba sellest ajast. Niisiis, tuginedes sinu teadmistele ja kogemustele, kuidas hindad Eesti praegust majandusolukorda ja väljavaateid? Ja millise hinnangu annaksid praeguse valitsuse majanduspoliitikale?
Valitsuse majanduspoliitika põhimõte praegu on, et lasta minna. Ma arvan see on väga vale põhimõte. Me peame ikkagi võrdlema ennast lähiriikidega – Balti riikidega ja Skandinaaviaga. Kindlasti peame võrdlema Poolaga, sest see on turg, mis meie majanduse konkurentsivõimet väga palju mõjutab. Kõik need riigid teevad tänases olukorras ikkagi hoopis teisi numbreid kui meie viimasel kahel aastal. See, et mitmeid kvartaleid järjest on meil majanduskasv languses või miinuses, see on suur probleem. Tuleb küsida, miks meil see probleem on?
Poliitika ei pea majandusse pidevalt sekkuma, ettevõtlus ja majandus saavad ise hästi hakkama. Aga ma leian, et tugeva riigijuhi ja valitsuse asi on tunnetada momenti, et nüüd on vaja tuge anda. Ja kui sa seda siis ei anna, ma rõhutan, lühiajaliselt, siis tekib spiraali efekt ja asi hakkab järjest suurema hooga allamäge minema. Ja see tähendab ka seda, et kui teised turud hakkavad taastuma, siis investeeringud lähevad mujale. Ettevõtjate usk on kusagil teisel turul ja nad ei tule meile või panevad siin uksed kinni. See tähendab automaatselt Eesti jaoks tööpuuduse kasvu ja me näemegi, et tööpuudus on tegelikult kasvanud. Vaatasin, et viimaste andmete järgi sama arv, mis meil on Lääne-Viru maakonnas elanikke, on Eestis täna inimesi, kes otsivad juba pikemaajaliselt tööd.
Olukord paistab tõesti päris halb. Millele veel peaks mõtlema?
Pikemaajaliselt on tõsine küsimus, millega valitsus peab tegelema, kõik energeetikaga seonduv. Kust meil tuleb ikkagi juhitav elektrivõimsus viieteist või kahekümne aasta pärast? Minu meelest täna sellega ei tegeleta.
Selline ongi minu kriitika valitsuse aadressil, sest kokkuvõttes on need kõik juhtimistasandi otsused, mida tuleks langetada, aga valitsuses tegeletakse hoopis omavahelise kakluse ja näpuga näitamisega erinevas suunas, alates presidendist ja lõpetades õpetajatega. Reaalse majandusolukorraga aga ei tegeleta. Võtame näiteks maksutõusud. Siia sobib sama spiraali näide, mis ma enne tõin. Olen täiesti veendunud, et käibemaksu tõus veelgi halvendab Eesti toimetulekut ja konkurentsivõimet. Igal juhul on see halb sõnum täna.
Mis puutub automaksu, siis minu poliitiline tunnetus pigem ütleb, et see võibolla jääbki tegemata selle valitsuse poolt. Selge on see, et alates Kaja Kallase idavedude skandaali puhkemisest valitsusel tööindu tegelikult ei ole. Valitsus on käinud alla. Nad on ühiskonna üles keeranud, aga mulle küll tundub, et tegelikult siia Riigikogusse seda automaksu otsustamist pigem ei tule. Tänasel hetkel usun vähemasti üks protsent rohkem, et seda ei tulegi. Aga muidugi väga hea, kui seda ei tule.
See oleks hea tõesti! Näitaks ka opositsioon tugevat tööd. Automaksu vastane võitlus on olnud ju pikk ja jõuline. Isamaa on korraldanud mitmeid meeleavaldusi ja pikette automaksu vastu. Aga küsin veel, millisena näed Eesti ees seisvaid väljakutseid pikemas plaanis? Mis on kõige tähtsam, millele tuleks keskenduda?
Eelmisel aastal oli sündide arv umbes 10 ja pool tuhat ning surmade arv üle 17 tuhande. Kui me negatiivse iibega ei hakka igas mõttes tegelema, nii elukeskkonna kui kindluse pakkumise mõttes meie noortele peredele, siis saab see väga kiiresti meie riigi kõige tõsisemaks probleemiks. Ma ei ütle, et see juba täna pole tõsine probleem, aga mingil hetkel tekib selline moment, kus tagasikeeramist on praktiliselt võimatu teha.
Teiseks, mida me väga vähe vaatame, on tervena elatud eluiga, mitte keskmine, vaid just tervena elatud aastad. Siin on nii palju tahke alates tervishoiu rahastamisest ja lõpetades sellega, et tegelikult ka inimesel endal peab olema vastutus oma tervise eest ja oma tervena elatud elu eest. Need on majanduse kõrval kindlasti kaks suurt teemat.
Lisaks muidugi ka julgeolek. Minu lapsepõlves oli sõda vaid ema ja isa mälestustes ja jutustustes ning tähendas mustvalged kaadreid II maailmasõjast. Tänasel hetkel me näeme, kuidas värvilised kaadrid rulluvad lahti, iga minut uued uudised sellest tragöödiast, mida agressor korda saadab. Tundub, et vähemalt lähema kümnekonna aastal jooksul ei saa me küll öelda, et elame õndsas, rahulikus maailmas. Julgeolekusse panustamise teema jääb igal juhul kestma.
