Sõnavabadus on kirjas Eesti Vabariigi Põhiseaduses. Sellega on kaetud Eesti inimeste õigus enda arvamust avaldada ning karistusseadustikus on määratud juba piisav piir, mis keelab vaenu õhutamise.
Igasugusesse sõnavabaduse piiramisse tuleb suhtuda ülimalt kriitiliselt. Sellele on juba aastaid viidanud ka õiguskantsler: Eestis vihakõneseaduse kehtestamine pigem tekitab, mitte ei lahenda probleeme ühiskonnas.
Eelnevale vaatamata on valitsuskoalitsioon tormamas edasi vihakõneseaduse vastuvõtmisega. Võimuliidu stiil pole võrreldes kevadega grammigi võrra muutunud – ka teisipäevasel õiguskomisjoni istungil keelduti arvestamast enda vaatest erinevate seisukohtadega ning suruti eelnõu väevõimuga Riigikogu istungi päevakorda.
Isamaa seisukoht on selge: vihakõneseadus on tsensuuri hiiliv kehtestamine. Inimeste ja meedia sõnavabadust ei tohi seada ideoloogilise surve alla. Hoiakuid ja väljendusviisi ei saa kujundada ainult seadusega. Riik ei saa öelda inimesele kuidas ja mida mõelda või öelda.
Meelevaldne teistsuguste seisukohtade vaigistamine vähendab Eesti elanike isikuvabadusi ning suurendab pingeid ühiskonnas. Sõnavabadus vabas ühiskonnas on alusväärtus, mille eest tuleb seista nii sõnades kui tegudes.
