Tänavune Isamaa Aasta Isa Peeter Kangur on külavanem ning füüsika ja keemia õpetaja kohalikus Pühajärve Põhikoolis ning ka tema abikaasa Pille töötab samas koolis õpetajana. Neil on viis toredat last ja terve pere lööb kogukonnaelus aktiivselt kaasa.
Peeter ei varja, et kuigi Isamaa Aasta Isa väljakuulutamisest on nüüdseks möödas enam kui kuu, on ta saadud emotsioonidest senini liigutatud. Praeguseks on esimesed elavad arutelud peetud nii pereringis kui õpilastega, kes olid õige usinad kaasa rääkima, kuidas kasutada tiitliga kaasnenud preemiaraha. Alljärgnevast jutuajamisest koorub välja, milline on Peeter Kanguri peres advendi- ja jõuluaeg, millised on pühade eel ja ajal perepea tegevused, mida tehakse üheskoos ning millised on huvid/hobid.
Alustame algusest. Peeter, tutvusta hakatuseks enda perekonda.
Minu abikaasa Pille Kangur on peaaegu 28 aastat nii mures kui rõõmus minu kõrval olnud.
Tütar Liis on hariduselt maastikuarhitektuuri magister ja tegeleb terrasside planeerimisega.
Poeg Tanil Peeter, kelle kõrval on tema armastatu Stella, õpib metsandust Eesti Maaülikoolis, kuid on kahjuks tervislikel põhjustel teinud õpingutes pausi. Stella omandab keemikuna Tallinna Tehnikaülikoolis magistrikraadi. Poeg Laur soovib saada Eesti Maaülikoolist puidutöötlemise tehnoloogi ametioskusi. Pesamunad Marid, Minna Mari ja Lenna Mari, õpivad Pühajärve Põhikooli viiendas klassis.
Ees ootab neljas advent ja jõulupühad, milline on see aeg sinu peres?
Mnjah, kuigi see peaks olema rahulik aeg, et endasse vaadata ja lähedastega võimalikult palju koos olla, siis minul ja kogu perel on otse vastupidi. Advendiaeg on alati hästi kiire ja täis pikitud erinevaid tegevusi. Koolis on palju tegemist, omajagu toimetamist on rahvatantsukollektiivis. Tegelikult algabki rahulik advendiaeg meie peres koolivaheaja saabumisega. Ja koos sellega tulevad need meeldivad kohustused, mille olen pühade ajal enda kanda võtnud. Hakatuseks ootab ees piparkoogitaigna valmistamine. Olgem ausad, taignakogus on päris arvestatav ja selle sõtkumine nõuab hea tulemuse saavutamiseks mehelikku rammu. Juba teist aastat järjest võtame pereringis käsile verivorstiteo ning selleks vajalikud toorained saime kohalikust Otepää lihatööstusest kätte selle nädala alguses. Ees ootab veel jõulupuu otsimine ja selle oleme traditsiooniliselt toonud minu vanaisa maadelt, mis asuvad Vastseliina kandis. See on alati olnud tore päev, mille saame koos kogu perega metsas veeta. Otse loomulikult käime kalmistutel esiemade ja -isade kalmudel.
Jõululaupäeval, mil on ühtlasi ka abikaasa Pille sünnipäev, tuleb meile tavapäraselt külla kogu suguvõsa. Esimese püha aga veedame Võrtsjärve ääres minu vanemate juures, kus meid külastab ka jõuluvana. Teisel pühal koguneme jõule tähistama koos Tõutsi ja ümberkaudsete külade rahvaga. Seega ei midagi väga erilist ehk advendi- ja jõuluaeg on meie peres ehteestlaslik.
Aastavahetuse plaanid pole veel paigas. Tavaliselt oleme kas lihtsalt kodused, sõidame Tartusse minu õdede perede juurde või tulevad nemad meile. Aga see Tartusse minek… Lahingutanner on seal aastavahetusel ikka päris õudne. Paar aastat tagasi jälgisin kurvalt hakke, vareseid ja teisi linnalinde, kes pärast tulevärki hirmunult pargipinkide all kössitasid. Rääkimata õnnetult ringlippavatest lemmikloomadest, kes tulevärgi ajal kodust hirmuga plehku pannud. Kui tähistame aastavahetust kodustes oludes, siis me ilutulestikuga pigem koonerdame, mis tähendab seda, et mõned raketid me laste rõõmuks ikka laseme.
Aga lähme nüüd ajas natuke tagasi. Isamaa Aasta Isa kuulutati välja 14. novembril. Kuidas möödus õhtupoolik pärast väärika tiitli saamist?
Pärast pidulikku vastuvõttu käisime terve perega väljas söömas. Lapsed valisid söögikoha isa maitse järgi ehk siis käisime seal, kus antakse palju liha. Õhtupoolik möödus aga ratastel. See Tallinn on ju lõunaeestlasele tõeline „ääremaa“. Ei kadesta neid, kes peavad nädala Tallinna kivide vahel toimetama ja saavad alles reede õhtul jälle maale sõita.
Olen aru saanud, et pärast tiitli väljakuulutamist on toimunud mitmed vahvad arutelud.
Oo jaa. Seda nii pereringis kui õpilastega. Lausa hasartsed olid klassis toimunud arutelud, kuidas on mõistlik preemiaraha kasutada. Läks koguni hääletamiseks, kas kasutada seda maja remondiks või reisimisele. Õpetajana oli seda protsessi huvitav jälgida. Oli õpilasi, kelle arvamus oli ootamatu, aga ka neid, kelle seisukoht etteaimatav. Aga tulemus oli see, et hääled jagunesid 50:50 ehk õpilaste arvates tuleb nii maja edasi ehitada kui ka reisima minna. Kui lisada pereliikmete seisukoht, siis on praeguseks selge, et nii lähebki. Osa rahast kulub puitmaterjali ostmisele, et teise korruse laed ära teha ning osa kindlasti ka reisimisele.
Lisaks perepeana oled ka külavanema ametis. Kas see on mõnes mõttes võrreldav perepeaks olemisega?
See perepeaks olemine on naljakas mõiste. Kui pea on kaelast eraldatud, mis ta siis on? Perekonnas võib mees ju pea olla aga naine on kael. Nii ka külas. Juhatuses on meil ainult mehed aga nii-öelda kaelaks on ikka meie tublid naised. Nii nagu pere, on ka küla üks terviklik organism, mis eksisteerib koos ühiselt tegutsedes. Koostöös peitub jõud.
Mis ameteid sa veel oled pidanud?
„Ameteid“ on erinevaid olnud. Kuna olen pere vanem poeg, siis esimesed ametikohustused on sealt tulnud: lapsehoidja, lehmalüpsja, heinategija jne.
Esimene palgaline amet oli TPL-is kolhoosipõllul peetide kõplamine. Esimese jalgrattaraha kogusin aga tee äärest pudeleid korjates. Põhikooli ajal olin vanematega väikejärvede ekspeditsioonidel laborandina tööl. Ülikooli ajal töötasin ühe aasta Vanemuise teatris tuletõrjujana. Ülikooli lõpetasin ihtüoloogina ja hakkasin koos isaga tegelema Peipsi ja Võrtsjärve kalanduse uurimisega. Hariduselt olengi doktorikraadiga kalateadlane, kes elu sunnil on täiendanud ennast pedagoogika alal.
Õpetajaks kutsus mind Pühajärve Põhikooli kunagine direktor Ene-Mall Vernik, kes vajas arvutiõpetajat. Esimesel aastal õpetasin lastele arvutit sekretäri ühe arvuti peal, sest rohkem arvuteid koolis ei olnud. Lapsed olid aga arvutitest väga huvitatud ja nii juhtus, et koolimajas korteris elades käisid õpilased õhtuti koolimajas arvutiklassis mängimas. Aineõpetajaks ja klassijuhatajaks sain algul ajutiselt abikaasa asendajana (ajutised asjad on mõnikord väga pikaajalised), siis kui ta jäi esimese pojaga koju.
Ole hea, pajata enda huvidest?
Minu kõige suurem kirg on reisimine ja matkamine. Igatsus mägede järele tekkis Nõo Reaalgümnaasiumis, reisipalavik aga kodus. Kuna olen kasvanud Võrtsjärve ääres n-ö teadlaste külas, siis möödusid minu suved metsades luusides ning koos vanematega Eestimaa arvukaid väikejärvi uurides. Vanemad on kogu aeg soosinud ja lausa rõhutanud, et reisimiseks ja matkamiseks on oluline raha säästa. Ega käbid kuku kändudest kaugele ning küllap seepärast on reisihuvilised ka mu kaks venda ja kaks õde.
Tulles tagasi mägironimise juurde, siis kõrgeim seni valitud tipp on 6000+. Ühelt poolt on see ränkraske pingutus, teisalt kompenseerib seda tippu jõudes tekkiv eriline tunne ja imelised vaated. Suviti perega reisides tükib ikka olema nii, et keeran autonina võimalusel alati kõrgustesse. Eks see ole omamoodi haigus, millesse on nüüdseks nakatunud ka üks poegadest, kes on tegev Tartu Ülikooli alpiklubis.
Õpetajana olen veendunud, et õpilased tuleb võimalikult tihti klassiruumist välja saada, vedada neid mööda Eestimaad, et nad kooli lõpetamisel leiaks maailma avastades üha uusi rännuteid. Kui üldine soovitus on, et enne Pariisi tuleb Nuustakul ära käia, siis mina sõnastaks selle vastupidi. Kui oled Pariisis ära käinud, siis mõistad, kui hea ja lahe meil siin Eestis on.
Räägime ka abielust, kas see peab jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?
See, kes kellega koos elab, jäägu igaühe enda otsustada. Mina isiklikult eelistan traditsioonilist peremudelit – mis on mehe ja naise vaheline liit. Riik võiks ka seda peremudelit toetada. Praegu näiteks ei saa isegi abielupaarid esitada ühist tuludeklaratsiooni, ehkki abielus (vähemalt meie peres) on ühised lapsed ja ühised tulud-kulud.
Imelist jõuluootust.
Imelist jõuluootust. Hoolimist ja mõistmist, rahu hinge!
