Automaksu kehtestamise kõiki probleeme ei ole võimalik ühte lausesse kirja panna. Need murekohad puudutavad nii Eesti inimeste elujärje ja liikuvuse halvendamist kui ka menetluslikke probleeme, et mitte öelda seaduserikkumisi. Seetõttu võttiski Riigikogu Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder seaduse teisel lugemisel peetud põhjalikus kõnes Isamaa argumendid automaksu vastu üksipulgi lahti!
Head kolleegid! Me võime siin filosofeerida selle üle, kas automaks või mootorsõidukimaks, nii nagu seaduses kirjas, on keskkonnamaks või on ta varamaks, või on ta eelarve täitmiseks mõeldud maks. See võib meid teha targemaks, aga see ei aita konkreetses olukorras neid inimesi, kellele see maks koormusena peale läheb.
Praegune valitsuskoalitsioon on selle maksu kehtestamisel käitunud väga silmakirjalikult ja valelikult. See on murendanud oluliselt usaldust valitsuse vastu, parlamendi vastu, poliitikute ja riigi poliitika vastu üldse. Alles arutasime ja hääletasime eelnõu, mis puudutas keskmise pensioni maksustamist ehk pensionide kärpimist läbi täiendava maksukoormuse kehtestamise pensionäridele. See oli väga silmakirjalik ja valelik käitumine koalitsioonierakondade poolt, kes leppisid pärast valimisi kokku koalitsioonilepingus, et keskmist pensionit Eestis ei maksustata, ja aasta pärast tegelikult otsustasid vastupidiselt. Seda otsust ei saa ajada varasemate valitsuste kaela.
Täna infotunnis ütles kahetsusväärselt valitsusliige, tervise- ja tööminister Riina Sikkut, et aga kokkuleppeid, millele nad on alla kirjutanud, ei olegi täitmiseks. Koalitsioonilepingud ei olegi täitmiseks, need ei ole seadused. Tegelikult saab tõesti ka seadusi muuta. Aga koalitsioonilepe, millel on allkiri antud, et see ei kuulu täitmisele –see on juba uus kultuuritus Eesti poliitikas, et seda ka avalikult tunnistada.
Nii me oleme jõudnud ka automaksuni läbi valede. Eesti 200, koalitsiooni osapoolena on kirjutanud oma valimiseelsetes lubadustes selgelt: „Me ei karista autoomanikke maksudega.“ Ka hilisemad kokkupuuted Eesti 200 inimestega on paraku kinnitanud mulle, et lubadustest ega kokkulepetest ei peeta kinni. Ka mina kuulun Riigikogus lasterikaste perede toetusrühma. Ja lasterikaste perede toetusrühm, mida juhib Igor Taro Eesti 200-st, kuhu kuulus ka Liisa Pakosta Eesti 200-st ja nii edasi, kohtus lasterikaste peredega. Me kuulasime ära nende mured, nende ettepanekud. Aga need ettepanekud ei ole tegelikult jõudnud mitte kuhugi ja nende ettepanekutega ei ole absoluutselt arvestatud. See kohtumine oli kõigi jaoks võib-olla hariv, võib-olla mitte, aga täiesti tulemusteta.
Tegelikult kuulub valede ja ebakultuursuse hulka ka see menetlusprotsess tervikuna. Ja ma ei räägi siin kaasamisest või kaasamatusest. Lausa inetu oli kuulata, kui rahanduskomisjoni juht ütles, et aga me ei kaasanud lasterikkaid peresid arutelule sellepärast, et nad ei kirjutanud meile. Nad kirjutasid sotsiaalkomisjoni. Nad kirjutasid lasterikaste perede toetusrühmale, aga meile nad ei kirjutanud, sellepärast et me ei kutsunud neid istungile. Minu arvates väga inetu ja väga kitsarinnaline lähenemine.
Aga menetlusliku poole pealt: 831 muudatusettepanekut… Suure tõenäosusega on õigus nendel, kes ütlevad, et seal oli ka hulgaliselt obstruktsiooni eesmärgil esitatud muudatusettepanekuid. Kindlasti oli, ma ei vaidlusta seda. Aga kindlasti oli seal ka väga sisulisi ettepanekuid, mida ei ole mõistlik ning mida ei ole ka kodu- ja töökorra seadust arvestades võimalik kokku siduda. Aga kõik need on siiski kokku seotud ja sellest on järgi jäänud 19 muudatusettepanekut.
Ma küsisin täna rahanduskomisjoni esimehe käest, kas tõepoolest 19 muudatusettepaneku hulgas ei ole ühtegi, mida ei ole kokku seotud. Tõesti, nende 19 hulgas ei ole mitte ühtegi sellist. On vaid 10 algataja ehk valitsuse muudatusettepanekut, millest mitte ühtegi kokku ei seotud – siin on juba tegemist ka täiesti ebavõrdse kohtlemisega. Valitsuse muudatused on kõik individuaalselt saadetud Riigikogu istungile, me saame neid kõike ükshaaval hääletada ja ülejäänud muudatusettepanekutest, mis on opositsioonisaadikute esitatud, ei leitud ühtegi ettepanekut, mida saaks siia tuua saali hääletamiseks iseseisvana.
See on tegelikult väga räige kodu- ja töökorra seaduse rikkumine ja see on vastuolus sellesama Riigikohtu otsusega, mis ütleb, et ikkagi lähtudes nendest põhimõtetest, et Riigikogu saaks mõistlikult ja efektiivselt oma tööd korraldada ja kui ettepanekud ei ole seotud obstruktsiooniga, siis peavad need jõudma siia suurde saali ka hääletamisele.
Minu arvates on õiguslik probleem ka see, et automaks on tagasiulatuv maks. See kehtestatakse ka nendele autoomanikele, kes juba ammu-ammu on autoomanikud ja kes on soetanud selle auto teadmisega, et sellist maksu ei ole. Nüüd hakkab see olema. Meie ettepanek oli kehtestada see automaks tulevase maksuna ehk sellest hetkest, kui koalitsioon oma enamushäältega võtab selle vastu – et tulevastele omanikele hakkaks see automaks kehtima, aga mitte tagasiulatuvalt. Kahjuks kehtestatakse see siiski ka tagasiulatuvalt.
Minu hinnangul on see probleem ja vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Inimesed on endale vara soetades arvestanud, millised on sellele rakenduvad maksud. Auto ei ole kinnisvara, millele kindlasti saab teistmoodi läheneda, aga vallasvara või auto puhul see põhimõte peaks kehtima, et kui ma soetan, siis ma tean, milline on minu ülalpidamiskulu, ma saan selle välja arvestada, ja ma tean, kuidas ma seda siis kasutan.
Millised on sellesisulised mõjud? Sellest on siin väga palju räägitud. Kõigepealt tuleb arvestada üldist tausta, kus me oleme. On kehtestatud ülimalt palju uusi makse ja maksutõuse, mida Eesti ajaloos varem nähtud ei ole; me oleme majanduskriisis, kõrge inflatsiooni kriisis ja see halvab oluliselt erinevaid sihtrühmasid, eriti inimesi, kes elavad hõredalt asustatud maapiirkondades. Tegelikult on ummikuprobleem, autode saastamise probleem, liiklustiheduse probleem ja liiklusohutuse probleem eelkõige just nimelt linnalistes asulates ja nende ümber. Aga automaksu negatiivne mõju avaldub eelkõige just nimelt regioonides elavatele inimestele, kelle jaoks auto ei ole mingi elustiili või mugavuse küsimus, vaid on elementaarne toimetulekuvajadus. Auto omamine piirkondades, kus teed on raskesti läbitavad, kus ühistransport ei käi nii, et inimesed saaksid tööle, arsti juurde, kooli, on elementaarne vajadus.
Siin on haakuvus ka sotsiaaldemokraatide propageeritud liikuvusreformiga, mida on püütud käivitada täiesti ebamõistlikul ajal ja ebamõistlikus vormis. Tegelikult on ju olukord nii, et seal, kus ühistransport on ebarahuldav või puudub täielikult, seal tuleks riikliku poliitika kaudu soodustada individuaalautode omamist. Vastupidi, autode omamist tuleks soodustada! See on ühiskonnale kõige odavam ja kõige mõistlikum lahendus. Inimene või need pered, kes seal elavad, võtavad selle auto ülalpidamiskulu enda kanda, võtavad transpordikulu enda kanda, ühiskond ei maksa, maksumaksja ei maksa selle eest. Inimene soetab auto, ostab kütuse, remondib ja hooldab seda. Seetõttu ei pea hoidma seal üleval kallist ühistranspordivõrku. Ent nüüd karistab seesama riik teda, et ta on võtnud selle kulu enda kanda, karistab automaksuga.
Autode omamine laias plaanis, eriti maapiirkondades, ka võimsamate autode omamine, mis tuleneb sellest, et teed ei ole tihti läbitavad on ka julgeoleku küsimus. Seda me näeme praegu Ukraina näitel. See on julgeoleku küsimus, et inimestel on liikumise võimalus ja Eestis on olemas see ressurss individuaalselt, eriti, rõhutan, maapiirkondades.
Nii et minu arvates on automaks täiesti ebamõistlik. See puudutab erinevaid sihtrühmasid ebavõrdselt, töötab vastu meie julgeolekupoliitikale, töötab vastu meie liikuvusreformi eesmärkide, et inimesed saaksid liikuda, töötab vastu vaesuse likvideerimisele Eesti ühiskonnas. Ma ei näe siin ühtegi positiivset momenti. Rääkimata sellest, et ta on vastuolus ka meie demokraatia põhimõtetega. 80 000 allkirjaga inimeste pöördumine on tegelikult lennanud ilma sisulise aruteluta prügikasti, see ei ole mitte kuhugi jõudnud, see ei ole jõudnud valitsuskoalitsiooni inimesteni selle menetluse käigus. Kahjuks.
Lõpuks ka Euroopa Komisjon. Ka nende otsus on osa sellest ebaõnnestunud menetlusest. Me teame, et esimesele lugemisele tuli automaksu eelnõu ühesugusena ja esimesel lugemisel määrati ära ka muudatusettepanekute esitamise tähtajad. Pärast seda on rahanduskomisjon, meie ametkonnad ja rahandusministeerium suhelnud Euroopa Komisjoniga ja saanud teada, et esialgne valitsuse algatatud eelnõu on vastuolus Euroopa õigusega. Seda on põhimõtteliselt ja väga oluliselt nüüdseks muudetud. Aga Riigikogu liikmetel – opositsiooni liikmetel – ei ole olnud võimalust muutunud olukorras ja muutunud teadmise juures esitada eelnõusse muudatusettepanekuid. See on väga sisuline ja põhimõtteline muudatus, et maksustatakse ka siseriiklikke toiminguid sellisel kujul, nagu seda algselt mõeldud ei olnud. Aga meil ei olnud täiendavalt võimalus muudatusettepanekuid esitada.
Elementaarne on, et sellisel puhul teine lugemine katkestatakse, antakse uus võimalus muudatusettepanekute esitamiseks muutunud olukorras ja minnakse selle eelnõuga siis edasi, kui seda peetakse vajalikuks. Mina isiklikult ja Isamaa ei pea seda absoluutselt õigeks. Menetluslikult peaks andma Riigikogu liikmetele elementaarselt selle võimaluse, et niivõrd põhimõtteliste muudatuste juures saaks uuesti esitada muudatusettepanekuid ja arutada seda eelnõu edasi. Aga kahetsusväärselt Riigikogu liikmetele seda võimalust ei anta.
Ja ma ütlen, et tegelikult, head kolleegid, koalitsioonisaadikud, te saete seda oksa, mis istub teie all, mille peal te püsite. Ma väga loodan, et Vabariigi President siiski arvestab nii seda ebademokraatliku protsessi, seda 80 000 inimese pöördumist, mida ei arvestatud, kõiki neid menetluslikke rikkumisi, seda vastuolu, mis on kodu- ja töökorra seadusega, ja seda vastuolu, mis on Riigikohtu otsusega, mis selle menetluse puhul on ilmselge. Ja hiljem me peame Riigikogus selle eelnõu juurde tagasi pöörduma. Ma loodan, et president arvestab sellega ja et ta ei kuuluta seda sellisel kujul välja, nagu Riigikogu praegu on seda vastu võtmas.
Kahetsusväärselt ei muuda me sellise käitumisega mitte Riigikogu tööd efektiivsemaks, vaid vastupidi, ebaefektiivsemaks. Me kulutame rohkem aega ja tulemust ei ole. Nii et head kolleegid, nendel põhjustel Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku see eelnõu teisel lugemisel katkestada. Ja kutsun üles ka kolleege terve mõistuse juurde ja muutma Riigikogu tööd efektiivsemaks ja toetama seda ettepanekut. Aitäh!
