Meenutades äsja meie seast lahkunud Heli Susi, avaldame 2008.aasta 7. augustil ajalehes Koit ilmunud Aare Lepaste artikli „“Gulagi arhipelaagi” käsikirja varjas Akstes Solženitsõni kaastöötaja“.
“Meil olid temaga kaastööliste suhted ühise eesmärgi nimel lagundada Nõukogude Liit,” kirjeldas oma suhteid 2008. aasta 3. augustil igavikuteele läinud Aleksandr Solženitsõniga kirjaniku sõbra Arnold Susi (Otto Tiefi valitsuse haridusminister) tütar Heli Susi, kellest sai hiljem ka “Gulagi arhipelaagi” originaalkäsikirja varjaja.
Saatuse tahtel läks nii, et Arnold Susi, kellel oli koos Otto Tiefi valitsuse liikmena võimalus säilitada noorukese Eesti järjepidevust, maksis selle eest hiljem lõivu, sattudes nagu paljud teised kaasmaalased repressioonide alla ja Lubjanka vanglasse. “Mäletan, et isa meenutas pärast perega taaskohtumist oma vangikaaslastest just Aleksandr Solženitsõnit. Ta oli veendunud, et kui see mees ellu jääb, siis kuuleb temast terve maailm. Ja siis ilmuski 1962. aastal trükist isa sõnu kinnitav teos “Üks päev Ivan Denissovitši elus”,” meenutas Heli Susi.
Kohe pärast selle ilmumist kirjutas Arnold Susi Moskvasse kirjanike liitu Solženitsõnile, et ka tema on elus ja juba järgmisel aastal kohtusid mehed Tartus. Siis rääkis kirjanik, et ta kogub materjali hiljem maailma vapustanud “Gulagi arhipelaagi” tarvis, mis Tartu lähedal Vasulas Kopli-Märdi talus sai lõpliku kuju. “Kuni 1967. aastani käis kirjanik tihti Eestis, kirjutas raamatut ja vestles isaga küll kultuurist, küll maailma asjadest. Viimati oli Solženitsõn Eestis 1968. aastal, siis käis ta juba mu isa Arnold Susi ja ka oma sõbra Georg Tenno haual. Pärast seda nägin teda Moskvas viibides põgusalt 1973. aasta novembris, järgmise aasta veebruaris saadeti Solženitsõn “Gulagi arhipelaagi” käsikirja ühe eksemplari KGB kätte sattumise tõttu Nõukogude Liidust välja. Raamat ilmus läänes vahetult pärast tema väljasaatmist,” meenutas Heli Susi.
“Gulagi arhipelaagi” originaalkäsikiri, mida hoiti spetsiaalselt selle jaoks valmistatud hermeetilises terastorus, oli samal ajal varjul kirjaniku hea sõbra ja Solženitsõni “Rusudes Venemaa” tõlkija Lembitu Aasalo juures. “Lembitu hoidis seda oma saunas ahju taga, aga pärast läbiotsimist, mis õnneks tulemusi ei andnud, hakkas mul ja mu vennal Arnol kõhe. Tõime käsikirja 1980. aastate keskel Akstesse ja peitsime selle meie suvekodus aida alla. Pärast Eesti taasiseseisvumist saatis Lembitu Solženitsõni soovil käsikirja diplomaatilise postiga Venemaale tagasi. Me ise soovisime küll, et see jääks meie kirjandusmuuseumisse, aga kirjanik oli kõigutamatu,” rääkis Heli Susi.
Susid ei pea end kangelasteks
Väga paljud Suside tuttavad on suhtlemist Solženitsõniga ja “Gulagi arhipelaagi” käsikirja varjamist pidanud suureks julgustükiks, aga Heli ja tema vennanaine Herta Susi tõrjuvad enda kangelaseksolemist resoluutselt. “Omariikluse säilitamise tahe ja vägivallavastasus, mille nimel on kogu meie perekond elanud, on tähtsam kui kõik muu. Ja kui tuleb inimene, kes hakkab õõnestama kurjuse impeeriumi aluseid, siis sa ei küsi, kas see on ohtlik. Arvestasin võimalusega, et jään ilma oma õppejõu kohast Tallinna Konservatooriumis, samuti sellega, et tuleb vangipõlve taluda. Meil oli tarvis seda teha, me pidime seda tegema, sest see oli tähtis,” selgitas Heli Susi.
Pisut mõelnud, lisas Heli, et seda kõike on praegustele noortele, kes elevad peaasjalikult vaid iseendile, väga raske selgeks teha. “Selgeks teha seda, et on ka midagi tähtsamat kui su enda elu. Ei ole praegu aadete aeg, ei ole. Ka Tiefi valitsus ei läinud kangelast mängima, eesmärk oli maailmale teadvustada Eesti okupeeritust ja õigust omariiklusele.”
Üks Solženitsõni ütlus – ülekohus on vanem kui meie, see oli, on ja jääb, aga passi peale, et see ei toimuks sinu enese kaudu – on Heli Susile väga selgelt meelde jäänud ja ta kasutab ja kordab seda kus vaja. Ülekohut on aga Heli ja Herta meelest Eestis tehtud kohutavalt palju. Prouad ei varja, et neil on õudne vaadata ja mõelda, mida inimesed kõike endale hinge peale võtavad.
“Konspiratsioon on see, mis Eesti rahva on alles hoidnud, olen ma veendunud. Kardan, et praegusel pläraajal, kus seda nii palju näeb ja kuuleb nii televisioonis kui raadios, ei osata ohtlikul ajal lihtsalt enam midagi peale hakata. Või saab siiski loota, et hädaga tuleb arukus tagasi,” arutles Heli Susi.
“Muuseas, Ameerikas elavatele juutidele “Gulagi arhipelaagi” ilmumine väidetavalt sugugi ei meeldinud, sest see võttis osa tähelepanu holokaustilt ära ja näitas selgelt, milline koletis oli natsistliku Saksamaa kõrval Nõukogude Liit,” ütles Heli Susi, tänades õnnelikku juhust, et Aleksandr Solženitsõn sattus kokku õigete inimestega ja et tema tõdepaljastavad teosed pääsesid maailma vapustama. Ja lõpetuseks, kolmas koopia teose käsikirjast, mis on küll raskesti loetav, aga Aleksandr Solženitsõni enda trükitud, on tänini Eestis.
