Kohila valda on tabanud erakordselt suur uute kaevanduste avamise surve. See on nii suur, et keskmiselt igal vallavolikogu istungil tuleb kaevandustegevusega seotud eelnõu volikogu lauale. Ja nii juba enam kui viimased kaks aastat, kirjutab Kohila vallavolikogu maakomisjoni esimees Heiki Hepner.
Kohila vald ei ole menetlemisel lähtunud põhimõttest „mitte ainult minu tagahoovis” ega ole sugugi kõiki taotlusi tuimalt eitanud. Igale esitatud soovile on sisuliselt sisse vaadatud. Selleks aga, et ka kaevandusi puudutav tegevus oleks süsteemne ja lahendus sobituks valla ruumilise planeeringuga, on Kohila vald oma uues üldplaneeringus kehtestanud nõude, et kaevandusalad peavad olema kantud valla üldplaneeringusse.
See põhimõte on vastukarva nii kaevandajatele kui ka riigile, sest siiani on ju saanud teisiti. Valda senine praktika kindlasti ei rahulda, sest kaevanduse puhul on tegemist väga suure ruumilise mõjuga ettevõtmisega, mis võib valla üldplaneeringu sõna otseses mõttes pea peale keerata. Seepärast ei ole Kohila vald leppinud ka Maa-ameti survega ja vaidlus valla uue üldplaneeringu osas on riigiga jätkuvalt pooleli.
Sellest, et planeeringuga on võimalik kaevandustegevust suunata, on tegelikult aru saanud ka riik. Nii on riik alustanud kolmes maakonnas (Harju, Rapla ja Pärnu) maavarade teemaplaneeringut, mis peaks andma sisendi valla üldplaneeringule ja suunama maavarade kasutuselevõttu nii, et inimesed elama mahuvad ja looduskeskkond jätkusuutlik oleks. Harjumaa osas on riik deklareerinud, et uusi karjääre enne ei avata, kui maakonnaplaneering on kehtestatud. Sellist riigi algatust tasub kiita ja loota, et Rapla maakonna kohta rakendatakse samu põhimõtteid.
Et aru saada, miks peaksid kaevandused üldplaneeringus kajastamist leidma, toon praktilise näite Kohila valla Pihali külast. Kahe paekivi kaevandaja huviorbiidis on 350 ha suurune ala, kus ühes osas käivad veel uuringud ja teises osas juba taotletakse kaevandusluba. Et mõista, mida selline pindala tähendab, teen klassikalise võrdluse jalgpalliväljakuga. Nimelt mahuks 350 hektarile ca 550 jalgpalliväljakut. Enne kui mingeid kaevanduslube välja anda saaks, peab see piirkond olema läbi planeeritud nii maakonna teemaplaneeringus kui ka valla üldplaneeringus. Ainult siis on lootust, et riskid saavad maandatud ja üles jäänud probleemid talutavalt leevendatud.
Kui kaevandusala ületab 25 ha, tuleb läbi viia keskkonnamõjude hindamine, mis peaks andma tervikliku vastuse, kuidas maandada riske ja negatiivseid mõjusid nii loodus- kui ka elukeskkonnale. Olen märganud, et kaevandajad üritavad sellisest tegevusest mööda vingerdada, millele riik kahetsusväärselt läbi sõrmede vaatab. Nimelt on levinud praktika suurematel kui 25 ha aladel tegevust jupitada nii, et ühekordne taotlus jääks alla 25 ha ja ei peaks tegema keskkonnamõjude hindamist. Keskkonnaamet ei tohiks sellist tegevust tolereerida, vaid peaks vaatama kogu ala kui tervikut ja keskkonnamõjude eelhinnangus nõudma keskkonnamõjude hindamist.
See võimalus on olemas tänases õigusruumis. Ainult head tahet on vaja ja ei pea minema kergema vastupanu teed. Muidugi, kui kavandatud kaevandused läbiksid (üld) planeeringu protsessi, oleks planeeringu kohta tehtav keskkonnamõju hindamine sellise tegevusega arvestanud.
Aga lähme nüüd üldisest probleemikäsitlusest detailsele. Esimesena tuleb kavandatud kaevandusala ja rohekoridor. Eelpool kirjeldatud kaevandusala hõlmab rohekoridori servast servani. Eestis on kombeks kakelda kuni riigikohtuni välja paarihektarilise lageraielangi lubamise pärast rohekoridoris. Ja nüüd kavandame sinna kaevanduse, mis ületab lageraielangi suurust kümme, aga võibolla ka sada korda. Ühel juhul tehakse tööd maksimaalselt nädal ja loodus saab pärast seda rahus uut metsapõlve kasvatama hakata. Teisel juhul madistatakse kolmkümmend aastat või kauemgi jutti, lõhatakse, purustatakse, veetakse suurte veoautodega paasi iga päev. Maasse jääb auk, mida soovitakse jäätmetega täis toppida. Ja see teine tegevus ehk kaevandamine sobib tänase õigusruumi järgi justkui ilma probleemideta rohekoridori. Kui see ei ole absurd, siis mis asi see on? Ja kui see on absurd, siis miks me lollitame ettevõtjaid, andes neile katteta lootusi ja lastes raha raisata uuringuteks ja ettevalmistustöödeks?
Või võtame transpordikoormuse, mis kaevandatud materjali väljaveoga teedele osaks saab. Kas teed peavad sellisele koormusele vastu ja kas nad on üldse ehitatud toime tulema sellise koormusega? Eelmise aasta kevadel nägime, mis juhtus teedega, kui ainult mõne kuu jooksul veeti Sutlema karjäärist materjali Rail Balticu tarbeks. Teed lagunesid silme all. Ära ei saa unustada liiklusohutuse olulist halvenemist suure liikluskoormuse kasvu juures. Kuidas olukord lahendada, et jalakäijad, jalgratturid ja teised autod turvaliselt liigelda saaksid? Nendele muredele tähelepanu ei pöörata või õigem oleks öelda, et need mured jäetakse omavalitsuse kanda.
Kirsiks tordil on läbikaevatud ala taastamine. Selle asemel, et seal uuesti mets kasvama panna, nähakse ette inertsete jäätmete ladestusala. Lisame siia loetellu veel müra, tolmu, kaevud ja põhjavee – ühtede tulek ja teiste minek muudavad elukeskkonda pöördumatult.
Eelpool toodu annab ühese vastuse, miks peab kaevandustegevus valla üldplaneeringus kajastuma ja miks Kohila vald ei tohi ega saa nõustuda kaevandusloa andmisega Pihali paekivimaardlatele. Liiga palju on vastuseta küsimusi.
Artikkel on ilmunud 13. veebruaril ajalehes Rapla Sõnumid
