Edward Lucas: Prantsuse võõrleegioni eeskujul tuleks luua Euroopa Leegion

USA presidendi tavatu lähenemine sunnib ka Euroopa kaitseplaane laiendama väljaspoole NATOt. Matt Dunham/Pool via REUTERS/File Photo

Kui teie vööl puudub pannal, tasub hakata trakse otsima. NATO tippkohtumine Brüsselis varem sel kuul ei kujunenud ühemõtteliseks katastroofiks, nagu mõned olid kartnud. Samas on küsimärgid USA pühendumise kohta Euroopa julgeolekule suurimad alates Berliini õhusillast.

Donald Trump sarjab õigustatult Euroopa jänesesõitmist ja Saksamaa energiasõltuvust Venemaast, kuid president on teinud seda kontraproduktiivsel viisil, püstitades kaitsekulutuste kiire tõstmise saavutamiseks võimatu eesmärgi jõuda jaanuariks kahe protsendini SKP-st. Vastasel juhul, on ta ähvardanud, läheb USA “üksi” edasi.

USA poliitikas on purunemas NATOt toetav konsensus

See kuulutab ette palju suuremat raksuminekut järgmisel aastal. Härra Trump näib selleks pinda ette valmistavat korduvate lausetega nagu: “Mõnikord on meie suurimad vaenlased niinimetatud sõbrad või liitlased”. Tema jõupingutused on toonud kaasa ärevust tekitava languse toetuses NATO-le vabariiklaste seas, kus on USA NATO liikmeks jäämise toetajaid ja vastaseid nüüd ühepalju. Purunemas on midagi, mis tundus kunagi murdmatu konsensusena USA poliitikas.

Suurbritannia ja teised Euroopa riigid peavad nüüd pidama kaitselahingut transatlantilise alliansi päästmiseks, tehes mis tahes jõupingutusi presidendi rahustamiseks ning toetuse suurendamiseks NATO-le kongressis ja mujal. Võitlus pole kaugeltki kaotatud ja seda on võimalik jätkuvalt võita, kuid lüüasaamine on võimalik ja me peame seevastu valmistuma kukkumiseks kulukasse ja riskantsesse, uude Atlandi-järgsesse kaitseajastusse.

Euroopa kaitse on oluline ka NATO välistele riikidele

Mõned muutused on juba käimas. Ajal kui Brexit on terendamas ning USA seotus väheneb, on kiiresti hägustumas vanad eraldusjooned NATO ja Euroopa Liidu ümber. Inglise-Prantsuse ekspeditsioonivägi peaks jõudma 2020. aastal tegutsemisvalmiduseni. Emmanuel Macron on käivitanud üheksast Euroopa riigist koosneva interventsioonialgatuse, mis on nii NATO-st kui ka Euroopa Liidust sõltumatu. Prantsuse presidendi kava peamine eesmärk on hoida Brexiti-järgne Suurbritannia Euroopa kollektiivses julgeolekus.

Teine, Suurbritannia juhitud ühendekspeditsioonivägi hõlmab NATO-sse mittekuuluvat Soomet ja Rootsit ning Norrat (kes ei ole EL-i liige) ja Taanit, kes ei osale EL-i kaitsepoliitikas. Selle ülejäänud liikmed on Holland, Eesti, Läti ja Leedu; tõepoolest, Balti riikide kaitsmine on uue jõu kõige tõenäolisem roll.

Kirde-Euroopas valitsevat närvilist õhkkonda toonitab sel kuul Soome lahes korraldatud Vene õhudessantvägede suurõppus, mis hõlmas Suursaare, kunagi Soomele kuulunud saare, hõivamise harjutamist. Rootsi ja Soome on alustanud seninägematut kahepoolset luureandmete vahetamist ja sõjalist koostööd.

Edusammud on aeglased, kuid tabud purunevad kiiresti. Pistrikest atlantitsistid, eriti britid, olid aastakümneid vastu sõltumatutele Euroopa kaitsealgatustele, nähes nendes vandenõud (tavaliselt Prantsusmaa juhitud) NATO õõnestamiseks. Nüüd takistab selliseid püüdlusi vaid Türgi, mis on vastu NATO mis tahes koostööle EL-iga, sest sellesse kuulub Küprose valitsus. Tegelikult on EL-i ja NATO kaitsekoostöö õilmitsemas ajal, kui Türgi autokraatlik juhtkond on jätnud riigi diplomaatilisse perifeeriasse.

Uute julgeolekukorralduste eelis on kiirus ja paindlikkus. 29 riiki hõlmava NATO aeglase bürokraatia (mis on haavatav jonnakate ja pehmete liikmete vetodele ja viivitustele) asemel koosnevad uued koalitsioonid sarnase ohutajuga riikidest, kes usaldavad üksteist selles, et nad panustavad nendega toimetulemisse kiirelt ja tõhusalt.

Uus jõud võiks olla Euroopa Leegion

See võiks areneda palju kaugemale. Euroopa koostöö ei tohi toetuda ainult rahvusriigile. Olen juba mitu aastat propageerinud Euroopa Leegioni loomist, mis meelitaks ligi sõjaliselt meelestatud inimesi riikidest, mis tegelikus sõjapidamises enam eriti ei osale, nagu Austria, Iirimaa või Portugal. Asüülitaotlejate või majandusmigrantide avaldused oleksid samuti teretulnud võimalusega pälvida tähtsa teenistuse eest kodakondsus. Selle juhtimist ja tööd võiks korraldada Prantsusmaa, kes juba juhib eeskujulikku Prantsuse võõrleegionit. Teised riigid võiksid katta osa kuludest.

Kõik selliseid olemasolevad või planeeritud Euroopa kaitsekorraldused on paraku sõjaliselt haprad. NATO kaitseplaanid hõlmavad USA soomustehnika ja teiste vägede suuremahulist liigutamist Euroopasse, et kaitsta (või halvimal juhul vabastada) alasid, mida ähvardab Venemaa. Mööndavasti õõnestavad nende plaanide tõsiseltvõetavast roostes logistika ja poliitilised mured; kuid ühelgi Euroopa riigil ei ole praegu ega nähtavas tulevikus sõjalist kaalu asendada Ühendriikide jõudu ja manööverdamisvõimet.

Teiseks, tuumamõõde. USA ja Venemaa on juhtivad tuumariigid. Ilma Ühendriikide tuumapommideta kaldub hirmutasakaal Venemaa kasuks. Mõlemad probleemid on lahendatavad, kuid ainult oluliselt suuremate kaitse-eelarvete hinnaga.

Vene infooperatsioonidega tuleb hakkama saada

Kolmandaks, ohtude iseloom, millega me silmitsi seisame, on muutumas. Territoriaalkaitse on tähtis, kuid Venemaa ja teised vastased püüavad saada oma tahtmist peamiselt pahategude, mitte varjamatu sõjalise agressiooniga, kasutades raha, propaganda, küberrünnakute ja muude tehnikate kombinatsiooni. Kui Vene infooperatsioone saab edu, on sõjaline vastupanu mõttetu.

Nende uute ohtudega tegelemine nõuab uut mõtlemist ja hoogsamat piiriülest koostööd. See, mis võib näiteks paista vähetähtsa rahapesuna ühes riigis, võib olla osa hävitavast rünnakust poliitilise süsteemi vastu teises.  Avalik arvamus peab mõtlema vaenulikust riiklikust tegevusest nagu terrorismist.

See ei tohiks olla võistlus. Prantsusmaa kulutab üksi Venemaast rohkem kaitsele. Euroopa on palju rikkam ja tugevam kui Venemaa, kuid me ei ole ühtsed. Uued teravad väljakutsed, praegu Venemaalt (ja peagi Hiinalt) on tulemas ajal, kui usaldus ja poliitiline sidusus on kiiresti murenemas. Meie nääklemised Brexiti ja rände üle kõlavad üha rohkem surmakorinana.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.