Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi andis 10. aprillil Tallinnas ja Tartus seitsmele kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele üle aasta teo tunnusena hinnalise kingituse, milleks on Kaitseliidu kuldmündid.
Kaitseliidu Põlva malevast said tunnustuse Anne Vasarik ja Tarmo Haljak. Põlva ringkonna naiskodukaitsja Anne Vasarik (Isamaa) sai tunnustuse Põlva maleva liikmete laskeoskuste arendamise ning Põlva noortevõistkondade treenimise eest ning Tarmo Haljak noorkotkaste ja kodutütarde välilaagrite korraldamiseks vajamineva laagriplatsi rajamise eest.
„Isamaaline kasvatus on see, mis aitab tagada meie rahva püsimajäämist,“ on Anne ja Tarmo veendunud. „Noortele on vaja motivatsiooni, muidu vahivad niisama arvutis ja löövad aega surnuks. Isamaalise kasvatusega laagrites saame neile pakkuda erinevaid tegevusi, mis aitavad hiljem elus ja erinevates olukordades toime tulla ja hakkama saada,“ selgitab Tarmo Haljak, kes on panustanud noorte motiveerimisele ja nende oskuste arendamisele viimased 28 aastat.
Selle ajaga on riigis palju muutunud ent veelgi suuremad muutused on toimunud inimestes. „Võimalusi on tohutult juurde tulnud, aga mida aasta edasi, seda raskem on noori motiveerida. Ahvatlusi on meeletult ja me näeme, et noori köidab eeskätt arvutimaailm. Kui maal elavate noorte kaasamisega saab veel hakkama, sest eks nemad liiguvad rohkem väljas, siis linnas elavate lastega on keerulisem. Eriti praegusel ajal, mil koolid on koroonaviiruse tõttu olnud pikalt suletud. Kui koolid eelmisel kevadel suleti, siis uuel õppeaastal oli paras tükk tegemist enne kui Kaitseliidu noorterühmad taas tööle saadi. See on ka mõistetav, sest kui pidevat tegevust ei ole, on huvi kiire kaduma,“ sedastab Haljak, kes lisaks laagriplatsi rajamisele ehitas kohalike noorte treenimiseks Krootuse koolimaja keldrisse ka nelja laskerajaga lasketiiru.
Kui koolimaja uksed on avatud, toimuvad lasketreeningud kolm korda nädalas ning lühikese ajaga jõudsid sealsed noored täiesti uuele tasemele. „Kui mõned aastad tagasi saime maakondlikel võistlustel ehk paar karikat, siis viimati tõid meie laskurid ära viis karikat ja kaks esikohta,“ näitlikustab Haljak.
Laagri rajamisel löövad noored ise kaasa
Noorkotkaste ja kodutütarde välilaager koos kõige selle juurde kuuluvaga asub Tarmo Haljaku talu maadel. „Talupidamise lõpetasin juba tükk aega tagasi. Maad on viletsad, mis nad tühja seisavad. Samas välilaagriks on see koht kui loodud. Vahelduv maastik, tasast kohta naljalt ei leia, metsad ümberringi, jõgi. Seega kõik vajalik, et noori arendada. Talu suurus on kümme hektarit ja kogu seda ala saavad noored ka kasutada. Seejuures ei sõltu tegevused peagi enam ka ilmastikust, sest näiteks vihma korral saab varju siseruumides. Köök ja söömine on juba katuse all ning siseruume lisandub veel. Mis aga oluline, valdava osa töödest on noored teinud oma kätega ning saanud sellega ka väärt kogemusi,“ räägib Haljak, kes on viimastel aastatel noortele pühendanud tuhandeid töötunde.
Parima hinnangu loodud võimalustele on andnud noored ise. Tihti juhtub nii, et laagripäevad pole veel lõppenud kui juba küsitakse, millal me järgmine kord saame siia tulla. „Mõistagi tuleb laagrilistel kogu aeg silma peal hoida, aga selle juures on abiks ka vanemad noorkotkad ja kodutütred. Tragidele ja hakkajatele lastele peab kogu aeg tegevusi leidma, et nad liiga ülemeelikuks ei muutuks. Naljaga pooleks või mitte, aga ühe möödunudsuvise laagri tagasisides kirjutas abis olnud vanem kodutütar, et koeri on lihtsam pidada kui energiast pakatavate lastega hakkama saada,“ muheleb Haljak ning lisab, et iga seltskonna lahkudes on selgelt märgata noorte käitumismustri muutumist.
„Tööd on palju, aga noortega koos tegutsemine aitab ka endal nooruslikuna püsida ja üha uusi plaane pidada ning ellu viia. Ka välilaagriga on kui Tallinna linnaga, mis iialgi valmis ei saa,“ tunneb Tarmo Haljak, et jaksu tegutseda jagub tal veel aastateks.
Riigikatseõpetus on oluline
Tuhaneid ja tuhandeid tunde Põlva lasketiirus veetnud ja Põlva maleva liikmete laskeoskusi arendanud ning Põlva noortevõistkondi treeninud Anne Vasarik meenutab enda kooliajast, et õppekava kohustuslik osa oli sõjaline algõpetus. Praegu on riigikaitseõpetus valikaine, kuid on ilmselge, et see on oluline, pannes aluse Eesti riigikaitse põhimõtete mõistmisele, kujundab kodanikuteadlikkust ja valmisolekut vajadusel Eestit kaitsta.
Kuna riigikaitse on tihedalt seotud erinevate eluvaldkondadega, omandavad kursusel osalejad tarvilikke teadmisi ja oskusi, mida saab igapäevaselt rakendada ka siis, kui ei osaleta otseselt riigikaitses. Seejuures pole tegemist tuimade õppetundidega klassiruumis, vaid valikaine kasuks otsustajaid ootab ees mitmekülgne õpe, põnevad õppekäigud ja maiuspalana kursuse lõpus toimuv riigikaitselaager. Ka õpetajad on erilised ja oma ala asjatundjad – tegevväelased või Kaitseliidu liikmed, reservohvitserid aga näiteks ka kaitseministeeriumi ametnikud.
„Relvad ja ühiskond on juba 500 aastat lahutamatu kooslus, sellepärast peab väljaõpe olema professionaalne ning kinnistama teadmise, et relv on ohuallikas. Relvaga ümberkäimine nõuab teadmisi, oskusi ja keskendumist. Iga relvaomanik peab teadma, et tema on oma relva peremees. Ma olen alati olnud seda meelt, et mitteoskamist tuleb õpetada, aga seda tuleb ka õppida. Mul on selles suhtes vedanud, et Kaitseliidu noortejuhid on väga tublid, toovad noored välja ja hoolitsevad nende arengu eest. Iga treeningtsükkel lõpeb alati võistlusega ja võistlus on see, mis paneb paika pingerea. On neid, kes võistlusel end ületavad, aga ka neid, kes kõrbevad. Selle kõige taga on nii füüsiline kui psüühiline ettevalmistus. Õnneks näen üha enam hakkajaid noori ja taban end tihtipeale mõttelt, et riigikaitseõpetus peaks õppekavas oleme mitte valik-, vaid põhiainena. Hakatuseks piisaks ehk sellestki, kui sisse viia kõigile õpilastele paaripäevane riigikaitselaager,“ mõtiskleb Vasarik.
„Ma ei ütle, et kõik peaksid oskama hästi lasta. Ometi peab igal inimesel olema elementaarne teadmine, mis on relv, millised on ohud ja milline tohutu töö on heade tulemuste saavutamine. Suurepärane näide on Eestit olümpial esindav Peeter Olesk, kes treenis selle pääsme saavutamise nimel 15 aastat,“ näitlikustab Vasarik, kes on enam kui kümme aastat eriliselt panustanud just noorkotkaste ja kodutütarde treenimisele.
Küsimus, kas ja kuidas on noored viimase kümne aastaga muutunud, paneb Vasariku hetkeks mõtlema. „Nii ja naa,“ kõlab vastus. „Nad on väga osavad arvutimängudes ja mõnedki arvavad, et ka elus on kõik nii, kuidas mängud peegeldavad. Kui rääkida lasketreeningute näitel, siis võib esimene üllatus tabada noort inimest juba relva kätte võttes. Selgub, et relv on raske. Selgub, et päriselu erineb juba selle poolest virtuaalmaailmast, kus kõik on ju tegijad. Mõni saab koguni sellise ehmatuse osaliseks, et ta enesehinnang langeb ja ta loobub. Siis tuleb noort inimest aidata ja selgitada, et elus on oluline iga oskus. Kui seda teha motiveerivalt ja veenvalt, pöörduvad paljud tagasi ja saavad hakkama,“ räägib Vasarik.
„Tegelikult on Põlvamaal, aga mitte ainult, loodud suurepärased võimalused. Meil on heas korras spordibaasid, suusa- ja terviserajad, avar sisetiir, staadionid jne. Mida rohkem inimesi neid võimalusi kasutab, seda tervemad ja enesekindlamad me oleme. Mida varem lapsed ja noored jõuavad erinevatesse treeningrühmadesse, seda kergem on neil jõuda esimeste innustavate tulemusteni. See kõik on aga osa isamaalisest kasvatusest, mis aitab meil rahvana püsima ja kestma jääda,“ leiab Vasarik ning lisab, et oluline osa on ka järjepidevusel ja traditsioonide hoidmisel.
„Põlvamaast rääkides tuleb tunnustada siinseid juhte, tänu kellele on loonud aegade jooksul erinevad spordibaasid. Spordihoone siselasketiir on mulle andnud võimaluse panustada ühiskonnale läbi põlvkondade. See on oskus kogu eluks,“ lisab Vasarik.
Motivatsioon on oluline meile kõigile. Kaitseliidu aasta teo laureaadid Vasarik ja Haljak tunnistavad, et see tuli tõelise üllatusena. On märgiline, et tunnustus ja sellega kaasnenud hinnaline Kaitseliidu kuldmünt anti välja esimest korda ning seitsmest kaks tuli Põlva malevasse. See on kinnitus, et siinsed vedurid teevad noorte innustamisel oma tulevikku suunatud tööd järjekindlalt ning sihipäraselt.
