Eesti Vabadussõjas kujunes igatsusest omariikluse saavutamisel sümbol. Igatsus oma maa, oma tugeva kodu ja traditsioonilise perekonna loomise järele. Isamaalisus süvenes sümbolina, sest iseseisvus oli kätte võidetud relv käes ja lähedaste kaotusega surmaheitlustes. Punaste terrori eest põgenesid Eestisse tagasi kaasmaalased, kes olid töö ja leiva otsinguil taganud elujärje Venemaal.
Siiani on tunnetatav eestlase kirg rajada oma kaunid kodud, tunda rõõmu ja vastutust pere loomisel ning laste üles kasvatamisel. Kodukultuuri juured on peidetud geenidega edasi antud järglastele, kes oskavad maitsekalt ja isikupäraselt eestlasele iseloomulikult kodudes nägusust ja puhtust luua. Ennesõjaaegses Eestis nähti palju võimalusi noorte neidude ja soovijate Kodumajanduskoolides õpetamiseks, et toit oleks mitmekülgne, maitsekas, toitev ja näeks laual isuäratav välja. Maanaiste Keskselts ja Kodumajanduskoda olid aktiivsed korraldama suviseid õppepäevi ja kokkutulekuid ühiselt toitude valmistamise eesmärgil.
Eelnevalt oli kokku lepitud, millisest maakonnast noorikud erinevaid toiduaineid kaasa võtsid ja kaasa võeti alati nii lapsi kui ka lapselapsi. Neilegi leiti tegevus ühise toidulaua ettevalmistamisel, laudade katmisel. Valgete linadega kaetud laudade taga oli rahvarõivais eriliselt õdus ja pidulik aega veeta. Ühiselt lauldi ja keerutati jalga ja mis kõige tähtsam, alkoholi polnud vaja, sest rõõmu andis kokkusaamise tuhin.
Punaste julmus ilmus juba 1. detsembril 1924. aastal, kui Venemaalt Eestisse toodud riigipöörajad igatsesid vabadust summutada. Oma jõhkra hävitustöö viisid nad lõpuni mõlema suure küüditamise operatsiooniga 1941.ja 1949. aastal. Jätkus julmust ära võtta eestlaste hoolega rajatud kodud, laiali tassida elus- ja eluta koduvara ning toppida võõras juurteta rahvas meie eluasemetesse. Sellest oil veel vähe. Keelati rääkida varasemast omariiklusest ja toimunud ülekohtust. Seejuures sunniti kiitma Nõukogude võimu ja selle saavutusi.
Vastutusest ja armastusest sündis surve saada jälle oma kodukollet kujundada, rääkida austusega juurtest ja vastutusest riigi kujundajate ees ja nende elutöö ausse tõstmisest.
Ees on märtsiküüditamise 71. aastapäev, mil teeme üle Eesti kummarduse enam kui 22 0000-le süüta ohvrile ja täname neid järeltulijaid, kes on suutnud taas üles ehitada esivanemate kodud ja hoidnud au sees peretraditsioone, kodukultuuri ja Eesti armastust ning vastutust vabaduse ees.
Süütame küünlad ja asetame lilleõied 25. märtsil lootuses, et suudame oma mälestust hoida ning vabaduseaadet kaitsta.
