Ann Räämet: kes on kogumispensioni peremees?

Isamaa eestseisuse liige ja Euroopa Seenioride Ühenduse asepresident Ann Räämet.

Pensionisüsteemi eesmärk on maksta pensioni – kõrgeimat võimalikku. Süsteemi tõhususe mõõtmiseks tuleb vaadelda maksukoormust ja pensionisüsteemi tulu. Mida rohkem raha meil pensioniks jagada on, seda tõhusam on pensionisüsteem.

Praegu kui inimesel teist pensionisammast ei ole (näiteks need, kes süsteemi käivitamisel olid sündinud varem kui 1983 ja neil oli see liitumine vabatahtlik ning nad ka ei liitunud), siis ta maksab siiani ainult esimesse sambasse ja selleks on 20% sotsiaalmaksupunkti.  See raha on aluseks tema esimese pensionisamba väljaarvutamiseks.

Kui inimene aga liitus teise pensionisambaga, siis tema sotsiaalmaksust 16% läheb esimese samba arvutamiseks ja ülejääv 4% läheb teise pensionisamba kogumiseks. Seega, mitte riik ei pane 4% vaid selle võtab maksuamet nende inimeste sotsiaalmaksust ja suunab teise sambasse. Lisaks inimene maksab oma brutopalgalt veel 2% teise samba kogumisfondi juurde. Tegemist on ühemõtteliselt inimeste edasilükatud palgarahaga ning see ei tule tööandjate armust ega ole ka riigi raha.

Fondid vabatahtlikuks

Paar nädalat tagasi ilmus meedias uudis, et Eesti teise samba pensionifondide viimase kümne aasta reaaltootlus on olnud negatiivne (-1,3% aastas). See on OECD äsja avaldatud riikide võrdluses Euroopa halvim tulemus! Drastiliseks muudab sellise negatiivse tootluse asjaolu, et samal ajal, ehk siis viimase 10 aasta jooksul, on maailma aktsiaturud teinud läbi väga suure tõusu. Näiteks USA aktsiaturud on viimasel kümnendil tõusnud keskmiselt üle kahe korra. Ka Tallinna börsil on viimasel kümnendil olnud väga tugev tõus.

Seega peame tõdema, et sundkorras inimestelt pensionifondidesse suunatud raha põleb ereda leegiga. Samas need inimesed, kes on ise otse aktsiatesse targalt investeerinud, on viimasel kümnendil oma sääste üldjuhul mitmekordistanud.

See raha – meie inimestelt kogutud maksuraha – ei peaks kopitama väikese efektiivsusega fondides, vaid selle kasutamise üle peaks otsustama rahvas.

Isamaa erakond ütleb lihtsalt ja selgelt välja, et inimesed peavad saama oma kogumispensioni peremeesteks.

Meie ettepanek  on teha teise samba pensionifondid vabatahtlikuks ja anda inimestele võimalus jätkata säästmist ja investeerimist ka isikliku investeerimiskonto kaudu. Samuti peab inimestel olema õigus kogutud raha välja võtta, tasudes tulumaksu.  Isamaa ettepanek lähtub sellest, et kogu teise sambasse kogutud vara kuulub pensionikogujatele.

Neile inimestele, kes on oma teise samba pensionifondiga rahul, jääks õigus senises süsteemis jätkata. Seega annaks selline ettepanek inimestele oma tuleviku kindlustamiseks võimalusi juurde, mitte ei võtaks neid kelleltki vähemaks. Igal juhul jääb kõigile alles riiklik esimese samba pension.

Pensionisüsteemi peab muutma, sest teine pensionisammas pole täitnud selle kehtestamisel seatud eesmärke. Probleemi süsteemne põhjus on selles, et riik on võtnud inimeste käest ära pea kogu otsustusõiguse ja sundinud pensioniraha investeerima halvasti toimiva konkurentsiga pensionifondide turule. Fondide tasud on olnud kõrged ja investeeringute reaaltootlus viimasel kümnendil negatiivne.

Aeg on küps

Me usume, et valikuvabadust suurendades ja riiklikku sundi vähendades teeb valdav enamus inimesi oma varaga otsuseid, mis kasvatavad jõukust ja valmisolekut vanaduspõlveks paremini kui riiklikult reguleeritud sundpensionifondid, mille tootlus on maailmas viimaste hulgas.

See, kui inimestest saavad oma kogumispensioni peremehed, tugevdab konkurentsi Eesti investeerimisturul ja annab signaali, et tuleviku peale tuleb ka inimestel endil mõelda. Selle ettepaneku kriitikud ütlevad, et nüüd lõpetavad inimesed säästmise ja kulutavad kogutud raha ära. Isamaa usub , et valdav enamus inimesi on piisavalt vastutustundlikud ja ei torma kogutud sääste arutult kulutama, sest teada on, et esimese samba pension on ka tulevikus pigem väike ja head äraelamist ei taga. Sellist käitumist piirab ka see, et väljavõetavalt summalt tuleb tasuda tulumaks. Samas kui inimene satub hädaolukorda, võib tal kogutud vahenditest reaalselt kasu olla.  Näiteks juhul, kui isikul on kõrge intressiga laenukohustused, võib olla mõistlik väljavõetavate säästudega laenud tagasi maksta ja alustada uuesti säästude kogumist personaalsele investeerimiskontole. Samuti võib väljavõetav raha olla paljudele noortele peredele hädavajalik eluaseme soetamiseks või ka olemasoleva eluaseme renoveerimiseks.

Oma tulevikule mõtleva vastutustundliku inimese jaoks olekski vabatahtlik pension parim lahendus.

Mina arvan, et aeg muutusteks on küps ja inimestele tuleb anda võimalus väljuda teisest pensionisambast.

Kommentaarid artiklile “Ann Räämet: kes on kogumispensioni peremees?

  • 6. dets. 2018 kell 15:57
    Permalink

    2. ja 3.pensionisammas.
    Tuleks toonitada ka seda.et see 4% sotsiaalmaksu raha 2.pensionisambasse, mis tegelikult tuleb maksumaksja arvelt, mitte Riigilt (see väljend tuleks lõpuks keelata), moodustab kõigi maksumaksjate peale kokku peaaegu 200 miljonit Eurot/aastas. Selle asemel,et seda raha pangas põletada, võiks teha suuri tegusi. Ehitada näiteks Saaremaa sild või teha korda teed, või tee ääred, mis suure kokkuhoiuga on sageli väga ohtlikult projekteeritud ja ehitatud.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga