Isamaa erakonna Aasta Isa 2023 Arne Tilk (54) on läbi aastate olnud tihedalt seotud murdmaasuusatamisega, seda nii sportlase, treeneri, kohtuniku kui ka Põlva spordiklubi Serviti presidendina. Sama energiliselt on ta panustanud ka Põlvamaa arengusse, töötades vallavalitsuses ning kandes ka vallavanema ja abivallavanema vastutust. Kõige selle juures on Arne olnud isaks neljale lapsele ning nüüd ka vanaisaks neljale lapselapsele.
Aastalõpu intervjuust selgub, kuidas ta seda kõike jõuab ning mida jõuludeks Isamaa erakonnale, aga ka enda perele soovib.
Arne Tilka intervjueeris Lea Danilson-Järg.
Veelkord palju õnne Isamaa Aasta Isaks valimise puhul! Oled juba mõned kuud seda tiitlit kandnud. Sind on kindlasti korduvalt tunnustatud nii sportlike saavutuste kui ka tööalaste ettevõtmiste eest, aga mis tunne on olla eeskujuks isana?
Suur au on olla märgatud ja tunnustatud. Minu elu see siiski muutnud ei ole, olen samasugune edasi. Tunnistan ausalt, et minu vanematel on küll väga hea meel ja nende rõõmust on ka mul hea meel. Ja lapsed said väga toreda päeva osaliseks Isamaa Aasta Isa üritusel Kääpal. Kalevipoja koda, kus see sündmus toimus, on vahva koht kuhu tulla ja kus olla. Päev oli tervikuna väga kena. Kõik, mis tunnustusega seondub, on olnud väga meeldiv.
Milline on olnud sinu isaks kasvamise teekond? Said esimese lapse tänases mõistes väga noorelt.
Tõepoolest, esimene laps sündis, kui olin 18-aastane. Ja minu abikaasa, laste ema, oli samuti 18-aastane. Tunnistan, et see ei olnud nii planeeritud. Mäletan, et tol ajal arvasin, et minust võiks saada lapsevanem 28. eluaastal ja mul võiks olla kaks last, nagu meidki koos vennaga oli peres kaks. Aga elu on teinud omad korrektuurid. Meil on peres neli last ning vanima ja noorima vahe on 15 aastat. Kui esialgu käis abikaasa lapsevanemate koosolekutel, siis ta tundis ennast seal kõige nooremana ja nüüd kõige noorema lapse puhul tundis end kõige vanemana.
Eks toona saadigi tegelikult lapsi ka oluliselt varem kui praegu. Olid teil koolid selleks ajaks läbi?
Kui esimene laps sündis oli meil mõlemal abikaasaga keskkool läbi ja mõlemad olime astumas kõrgkooli. Mina läksingi ülikooli, aga abikaasa otsustas, et ei lähe, teades, et on lapseootel. Siinjuures pean väga suure tänu ütlema meie mõlema vanematele, kes tegelikult olid toona ja on tegelikult terve eluaja toeks olnud. Vanematel on alati laste ja lastelaste ning lastelaste laste tegemised korda läinud, mõlema perekonna poolt on toetus olnud enesestmõistetav.
Teie pere näitel paistab, et tegelikult ei olegi vahet, mis vanuses lapsed saada, hakkama saab ikka. Ja olete lapsi ju veel juurdegi saanud, nüüd on neid kokku neli. Ühtlasi paistab, et tegemata pole teil ka midagi seetõttu jäänud, et saite noorelt lapsevanemaks.
Jah, ma mäletan seda esialgset ehmatust, see uudis ikkagi ehmatas. Olin nõus minema kolhoosi autojuhiks, et hakkama saada. (naerab) Aga vedasime välja, sain koolis käidud ja kõik asjad on elus põhimõtteliselt tehtud, mis on seni sihiks seatud. On muidugi ka, mida tahaks tulevikus veel kindlasti teha, aga lapsed on jah olnud elu normaalne osa. Kui te rääkisite ennist sportlikest või muudest tulemustest, mis on olulised, siis ma pigem arvan, et protsessid on olulised. Mulle endale meeldib tunduvalt rohkem protsessi nautida kui tulemust. Ma pole kunagi olnud orienteeritud tulemusele, sest protsess on nauditavam ja ägedam.
Lapsevanemaks kasvamine on ka kindlasti üks äge ja pikk protsess. Kuidas teil see läinud on? Kuidas olete oma muude toimetuste kõrvalt jõudnud lastele aega leida?
Ega ma ei tea, kas ma olen piisavalt aega leidnud. Ma pole nende käest küsinud, kas te olete rahul oma lapsepõlvega ja kas isal oli alati piisavalt aega. Meie peres on kandev roll laste kasvatamisel olnud ikkagi tegelikult emal. Ja minu abikaasa on alati pidanud lapsi väga-väga oluliseks. Aga samas on lapsed elu normaalne osa, midagi imepärast või iseäralikku selles pole. Nad on ju sinu kõrval päev-päevalt.
Kas on ka mingisuguseid tegevusi, mida just sina lastega koos teed ja mis on sinu isarolli tuum?
Kuna meil on oma kodu, siis seal tavapärased tööd ei lõpe kunagi ära – majapidamine ja talu nõuavad hoolt. Ja teine asi, kuna minu taustaks on sport ehk suusatamine ning tegemist on ju vastupidavusalaga, siis selle sees olemine võtab ka tohutu aja. Tegelikult olgem ausad, enamus lastega koosviibitud ajast on kõik moel või teisel olnud seotud spordiga. Mina ise ning teatud aja ka abikaasa, oleme töötanud treenerina ning lapsed on alati sellesse protsessi kaasatud olnud, olgu me lumes või palliväljakul. See on meie peres olnud põhiline. Ja kuna me pole sündinud kuldlusikas suus, et kõik oleks ette-taha tehtud olnud, siis tavapärane elu on nõudnud ka palju tähelepanu. Näiteks rahalisi super-hüper võimalusi välismaal puhkamiseks pole meil olnud.
Puhkamine kestab ju vaid nädala või paar ja tegelikult ongi olulisem, kuidas need ülejäänud 50 nädalat aastast elatakse, mida tehakse, milline on kodune õhkkond. Aga kui nüüd võrrelda lastelastega, siis kui tihti te lastelastega kohtute? Kas ka neile õnnestub spordipisik sisse süstida?
Ma ei tea seda veel. Nende vanus on täna kaheksa, kuus, viis ja kolm.
Aga plaanis on spordiradadele suunata?
Minu jaoks on see natuke naljakas küsimus. Minu vanemad ei ole kunagi olnud sellised, kes oleks mind kuidagi spordi juurde suunanud. Mitte kunagi. Ise olen leidnud tee. Ka minu noorem vennas on ise leidnud spordi juurde tee. Ju siis on see meile kuidagi sisse pandud, ma ei tea küll kelle poolt. Ükski vanavanem pole kunagi sportlane olnud. Tean, et isal tegelikult võimekust oli, aga noh, ajad olid natuke teistsugused.
Täna öelda, et mina kellelegi süstin midagi, see oleks meelevaldne. Minu väimees on ise spordilembene ja väga võimekas. Vanem tütar tegeleb spordiga kaudsemalt, on füsioterapeut. Vanem poeg käib sõpradega sporti tegemas. Noorem tütar teeb sporti vastavalt oma vabale ajale, tal on rohkem reisipisik sees. Ja noh, täna kõige suurem sportlane on meie pere kõige noorem liige Kaarel. Ta sõidab mootorkrossi ja püüab seda teha ülikooliõpingute kõrvalt. Tema on see, kes täna võtab kogu vaba ressursi.
Kui nüüd täpsemalt lapselastest rääkida, siis nad tulevad hea meelega meie juurde. Ühed elavad Tartus, teised Tallinna lähedal Viimsis. Nad on tihti külas, eriti suvel. Siis tegeleme igasuguste asjadega, teeme rattakrossi ja niisuguseid asju, mis on lastele lõbus. Aga et konkreetselt spordipisikut neisse süstin, seda ma ei julgeks öelda.
Teil on läinud õnneks, et peres ongi liikumine normaalne elu osa. Mida teha aga ülejäänud Eesti lastega? Viimasel ajal on aina süvenenud probleem, et paljud lapsed on ülekaalulised, sest liiguvad vähe. Kuidas sporditeadliku inimesena seda probleemi lahendaksid? Kuidas saada lapsed liikuma?
Lastel peaks olema selleks võimalus. Selles mõttes, et kui mina noor olin, küll natuke banaalne väide, oli meile avatud ju iga mägi, iga rada, kuhu iganes hing soovis minna. Järvel oli jää peal, kuigi lume all, aga vähemalt oli võimalik sinna minna. Isad otsisid poistele lumesahad. Siin Põlvas oli igas järve nurgas jäähokiväljak, kõik mäed olid läbi suusatatud, ilma et seal oleks käinud rajamasinat. Keegi ei tulnud ütlema, et siin on eraomand, siin ei tohi midagi teha. Vabad hinged olime.
Mida saaks täna teha? Praegu peaks ühiskond ise aru saama, et enda tervise eest seismised tuleb ikkagi ise seista, keegi teine sinu eest neid asju ära ei tee. Et terve olla, tulebki ise liikuma minna. Ei ole mõtet rohtu otsida apteegist ega tabletipurgist. Kohalikud omavalitsused, kogukonnad peavad ise seisma selle eest, et kuskil oleks käia ja midagi teha.
Põlvamaal on just neid sportimise võimalusi juurde tekkinud ning sinagi oled sellesse oluliselt panustanud.
Jah, nii see on. Mammaste Tervisespordikeskus on suuresti minu eestvedamisel loodud. See sai välja ehitatud ajal kui olin vallavanem. Meil on siin ka muid põnevaid asju. Kuigi Põlva valla slogan on „Parim paik põlvest põlve“, siis ma arvan, et Põlvas on ka piisavalt põnevust, millest võiks jaguda kõigile. Elu tuleb siiski ise põnevaks elada.
Oled Isamaa liikmena Põlvamaa arengusse pikalt panustanud erinevates rollides. Võib-olla tahaksid lisaks Mammaste tervisespordikeskusele veel välja tuua, mis on hästi õnnestunud ja teeb heameelt.
Kui olin Põlva vallavanem, sai valmis lisaks tervisespordikeskusele ka Mammaste Lasteaed-Algkool ja kergliiklusteed koostöös Põlva linna ja maanteeametiga. Need on põhilised, mis sai ellu viidud. Vallavanemana tööle asudes mäletan, et koostasime arengukava. Kui vaatasin, millised olid meie soovid ja unistused, siis tundus, et selle elluviimiseks läheb terve sajand. Aga tegelikult viimane nendest põhitegevustest, mis tol korral kirja said, täideti vist 2017. aastal, küll mitte päris täpselt sellisena, nagu toona planeeritud sai. Seega kui on plaan olemas ja tahe teha, siis asjad õnnestuvad ja tulevad sinu juurde. Tuleb lihtsalt osata unistada alati natuke suuremalt kui tänane päev võimaldab ja hakata tegutsema.
Aga millest veel unistad, mis oleks veel vaja ära teha. Mis on su tulevikuvaade kodupiirkonnale?
Kui rääkida piirkonna tulevikuplaanidest, siis tuleb arvestada, et valla elanikkond paraku kahaneb ja eelarve on suhteliselt pingeline. Minu arvates on täna ehk kõige olulisem tagada, et iga inimene saaks igal ajal koju, sest kohalike teede olukord on praegu suhteliselt kehv. Mis on veel järgmine asi? Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamine on teemaks, samuti soojamajanduse arengukava ja nii edasi ja nii edasi, aga need on igapäevased rutiinid…
Kui rääkida isiklikus plaanis, siis olen täna 54-aastane ja minu soov on, et lapsed ja lapselapsed oleks terved ja igaüks leiaks endale koha elus. See on minu jaoks kõige olulisem.
Ütlesid, et rahvastik väheneb Põlvamaal ja tegelikult Eestis tervikuna toimub rahvastiku vähenemine eelkõige maapiirkondade arvelt. Kas sa näed, et on mingi võimalus, kuidas sellega toime tulla või kuidas elujõulisus maal säilitada?
Kui ma sellele vastust teaks, siis ma võiksin olla järgmine Nobeli preemia laureaat. (naerab) Ma ei tea. Pole maailma praktikas suudetud noortele kätt ette panna minemaks keskustesse. Võtame näiteks kasvõi meie naaberriigi Soome või Läti. Ma pean tunnistama ka oma pere ja laste ning ka õpilaste taustal, et nii see on. Samas on mul ka hea meel, et nad kõik on olnud suutelised siit minema ja endaga hakkama saama ka igal pool mujal. See on ühtpidi ka tugevus. Ma ei tahaks, et keegi oleks oma oskamatusest sunnismaine ja sunnitult elama Põlvas. See oleks ehk kõige masendavam. Aga teisipidi jah, kui sa ise oma kätega ja peaga midagi teed, siis tahaksid, et sellel oleks ka kasutajaskonda ja see läheks paljudele korda. Ja kui rääkida elust kahaneva rahvastiku taustal, siis jah, nii mõnigi asi on tõepoolest natuke nukra alatooniga – kellele me seda kõike teeme.
Sellega haakub tihedalt ka koolihariduse küsimus, mis on ka meedias olnud aktuaalne seoses Lääneranna kooliga. Kuidas teie kandis väikekoolidega on?
Eks koolide sulgemist on olnud ka siin eelnevate kümnendite jooksul korduvalt. Esimesed pisikesed koolid said suletud juba 2000. aastate alguses. Kui algkoolis käib neli-viis õpilast, siis see ei ole jätkusuutlik. Ka täna tegeleb Põlva vald tõsiselt koolivõrgu reformiga.
Kuidas tagate, et koolivõrgu korrastamisel oleks ka kogukonna toetus, kuidas ennetate konflikte?
Kindlasti on vaja inimestega rääkida. Küsimus on ka, kes peaks üldse selle eest hea seisma? Kas ainult kohalik omavalitsus peaks otsast lõpuni asju korraldama või tegelikult on ka kogukond ise nõus midagi tegema. Need vaated võivad teinekord paljuski erinevad olla. Ma väga usun, et kui kogukond on tugev, siis tegelikult saab koos palju rohkem ära teha võrreldes sellega, kui loodetakse ainult omavalitsusele.
Kas nö mikrokoolidele, kus ongi võib-olla kuni kümmekond või paarkümmend last, võiks üks lahendus olla ka erakool, mida vald omaltpoolt toetab? Seda siis juhul, kui lapsevanemad on tõesti valmis ise aktiivselt panustama ja loovad erakooli.
Jah, täiesti võib olla. Meil tegelikult on täna Põlva vallas kaks erakooli, Jakobi Kool ja Johannese Kool Rosmal. Mõlemaid koole Põlva vald toetab. Jakobi kool on alles noor kool, aga Johannese kooliga on vallal olnud väga pikaajaline koostöö. Need koolid kindlasti rikastavad Põlva valla hariduselu. Erakooli initsiatiivi ei tohikski takistada, sest see vaesustaks võimalusi. Inimesed on väga erinevaid, vajadused on erinevad ja ka suutlikkus on erinev. Leian, et haridus peakski jätma võimaluse inimesel ise mõelda ja alternatiivsed mõtteid mõlgutada, mitte nii, et kõik oleks ühetaoline.
Jõulud on tulemas, on advendiaeg. Millised on teie pere jõulutraditsioonid, kuidas te jõuludeks valmistute, kuidas tähistate?
Meie perele on traditsiooniline, nagu ilmselt enamusele eesti rahvast, et kõik Tallinnas elavad Lõuna-Eestist läinud lapsed tulevad koos oma lastega jõuludeks koju. Olemegi tavaliselt jõulud koos olnud, käinud suusatamas, kelgutamas. Loodan, et ka sel aastal saab see nii olema.
Veidi ka Isamaa teemal. Praegu läheb erakonnal reitingute järgi väga hästi. Urmas Reinsalu on kõige populaarsem peaministri kandidaat. Mida tahaksid Isamaale jõuludeks ja järgmiseks aastaks soovida?
Minu jaoks on naljakas, et oleme ju korduvalt erakonna sees tundnud muret, et miks reiting on nii madal, kuigi omast arust oleme mõistlikku asja ajanud, kaldumata kuskile ulme sfääridesse. Nüüd naudime erakonna populaarsuse kasvu. Ega täpselt aru ei saa, mille pärast see juhtunud on. Kas peasekretäri vahetus või erakonna esimehe vahetus mõjutas, aga ilmselgelt on tore, et me täna sellises olukorras oleme. Võibolla ongi põhjuseks, et oleme pikalt ja mõistlikult oma asju ajanud ning lõpuks on seda tähele pandud.
Oma erakonnale soovin meelekindlust ja jätkuvalt arukaid mõtteid, aga ka uuendusi, et me ei jääks istuma samale kohale vaid vaatasime ka edasi tulevikku, sest kõik elus areneb ja muutub. Aga erakonna seisukohad peaksid olema jätkuvalt läbimõeldud ja nagu ma ennegi ütlesin, arukad.
On sul isiklikult mõni jõulusoov, mida tahaksid, et järgmisel aastal täide läheks?
Isiklikult tahaks, et lapsed oleks ikka terved. Ja tahaks rohkem aega leida puhkuseks koos abikaasaga.
Küllap õnnelik olemiseks rohkemat vaja ei lähegi. Kõik muu on teil juba niigi olemas. Suur tänu intervjuu eest ning kauneid saabuvaid jõule pere seltsis!
Suur tänu ka minu poolt. Häid saabuvaid jõule!
