Küllap on paljud õpilased vahel mõelnud, et võiks juhtuda midagi sellist, et enam ei peaks koolis käima. Need päevad korra aastas, kui tehakse tuletõrjeõppus ja õpilased varem koju saavad, on suuremad pidupäevad kui sünnipäev või jõulud. Ka mina ootasin, et tuleks selline aeg, et saaks koolist eemal olla ja oma asjadega tegeleda. Nüüd on see aeg siis käes.
Ma ei oska küll teiste eest rääkida, kuid arvan, et kõigil on tegelikult koolita palju raskem. Vähemalt mina küll tunnen, et tahaks väga kooli tagasi minna. Tahaks näha oma sõpru ja koolitoitu süüa. Esimesel karantiinipäeval ma isegi nalja pärast vaatasin, mida täna koolis oleks süüa pakutud. Teemasid on ka palju raskem selgeks saada ja kõik võtab tohutult aega. Aga no mõnes mõttes on hea, et aega võtab, sest muidu poleks mul midagi teha.
Ma kulutan päevas vahel 6-7 tundi arvuti taga õppides ja ausalt öeldes on see palju väsitavam kui pärast kooli paar tundi teemasid korrata. Mulle meeldib see, et saan ise oma aega planeerida ja kaua magada. See on hea, sest siis ma ei saa vinguda, et olen väsinud ja tahan koju. Tavaliselt alustangi õppimist lõuna paiku ja õhtupoolikul käin jooksmas, jalutamas või rattaga sõitmas, sest hetkel on nii ilusad ilmad ja kevad on üldse tore ja soe aeg. Igavuse peletamiseks tellisin isegi suure pusle, mida saan vihmaste ilmade korral kokku panna.
Kevadisel ajal võiks rohkem ülesandeid olla seotud värskes õhus viibimise ja liikumisega, sest toas passimine mõjutab nii vaimset kui füüsilist tervist. Üldiselt arvan, et õppetöö on hästi korraldatud.
Minu arvates võiks kevadisel ajal olla rohkem ülesandeid seotud värskes õhus viibimise ja liikumisega, sest toas passimine mõjutab nii vaimset kui füüsilist tervist. Üldiselt arvan, et õppetöö on hästi korraldatud ja kontakt õpetajatega on võimaldatud. Mina isiklikult suhtlen nädalas mitu korda Facebookis matemaatika õpetajaga, kes aitab mind alati rõõmuga. Õpetajatega suhtlemist pole vaja karta ega häbeneda, neil on väga hea meel kui neile kirjutada ja initsiatiivi üles näidata.
Ülikahju on 9. ja 12. klassi õpilastest, kellel jäävad ära tutipidu ja lõpuaktus. 9. klassi lõpuaktus oli mulle kõige tähtsam sündmus kogu senise elu jooksul ja jääb mulle igavesti meelde. Mul on kahju, et tänased lõpetajad ei saa ennast tunda ilusa, tähtsa ja rõõmsana kui nad kõnnivad saalist välja, lõputunnistus käes.
Kõige rohkem puudust tunnen ma tõesti nendest inimestest koolis ja rahvatantsust. Meil on seal koos nii toredad inimesed, kelle seltskonnas lihtsalt ei saa halb tuju olla. Tahaks juba nii väga tantsida ja koos tobedaid nalju teha. Kuna me kõik koos välja minna ei saa, oleme teinud koos videokõnesid, et üksteisega eriolukorra või õppimise üle arutleda. Vastastikune suhtlemine ja abistamine koolitööde juures annab rohkem motivatsiooni ja kinnitab, et oleme üksteise jaoks alati olemas. Ükskõik mis ka ei juhtuks.
Praegune olukord tuleb mõnes mõttes meile kasuks. See õpetab meile rohkem iseseisvust, mis on elus väga oluline. Koolis on ju õpetajad kõik eeltöö ära teinud ja meie kirjutame tahvlilt maha või kuulame nende juttu. Nüüd on võimalus rohkem süveneda ja endale ise asju selgeks teha.
Soovitan kõigil mõelda positiivselt ja leida pärast õppimist mingi meelepärane tegevus: tee sporti, käsitööd, toimeta aias, pane puslet kokku vms. Variante on palju ja kasutage seda aega iseenda jaoks, sest sellist võimalust ei pruugi enam tulla. Pingutagem veel natuke, järgime reegleid. Suvi on ka juba käepuudutuse kaugusel. Olge terved!
* Mariin Tikka jagas arvamusartiklit esmalt Räpina noorteveebis.
