Oh seda imet, milliseid võrratuid fotokaadreid ja videolõike on inimesed viimase paari nädala kestel jaganud. Ja kuidas meite elu siin Maarjamaal sarnaselt muu maailmaga muutunud on.
Isolatsioon, karantiin, tegelikkus. Reeglina eestimaalased aduvad, mis aegruumis hetkel toimub. Isiklikult tajusin seda täna, 5. aprilli lõunaspaiku. Tegin tiiru ülikoolipealinna, et klõpsata kaader Tartu vanglast. Ühest vanglast, mille valvurid, kes nõus, end eriolukorrast tulenevalt vabatahtlikult samuti teatud ajavahemikuks vangi seavad.
Kord juba Emajõe Ateenasse sõites tegin tiiru ka linnas. Ja mida nägin. Ülivõrdes ajastupõhiselt kaunist tänavapilti. Eestimaalased saavad aru ja aduvad, et elame uutes oludes. See, va salakaval viirus, mida mõned alahindavad, räsib, raisk, hullul moel meid kõiki.
Tagasiteel Põlvasse tegin peatuse Vastse-Kuuste lihapoes. Pisike kamber on sääl müügipinnaks. Mida kogesin? Järjekord oli moodustunud poeväliselt. Keegi ei kobisenud, kõik ootasid hetke, mil eelmine ostja väljus, et seejärel siseneda, ja vorst, sink, hakkliha või mõnus ahjupraekäntsakas ostukotti sättida.
Ja nüüd, õhtul, mõtlen teemal, mida on teinud valitsus, mida pakkunud opositsioon. Ning, tunnistan, pidasin ka perega teemakohase koosoleku, mille tulem on järgmine: Eesti Vabariigi Valitsus on eriolukorras võtnud vastutuse ja vastutust hästi kandnud. Opositsiooni pakutav on leebelt öeldes kahvatu, mis päädib asjalike ettepanekute asemel reeglina vaid kirumisega. Ent sellestki võib teatud mõttes abi olla. Iseasi, kas keerulisel ajal on koostöövõtmes vaja noppida idanemisvõimelisi terakesi kirumisest või asjalikke ettepanekuid kriisis toimetulekuks.
Mis edasi? Ega teagi, ütlen lihtsa maamehena Põlvamaalt Andre külast Lembitu talust. Hoolime üks- ja teineteisest, seame elu nii, et põllumehed saaks kevadkülvi tehtud, et tootmisettevõtetes saaks töö võimalusel jätkuda. Ja kodukontorites, mis paljudes peredes on nüüdsest ka klassitoad, oleks rõõmu. Seda aitavad muu hulgas hoida vahvad lemmikloomad. Olgu kassid, koerad, tuhkrud või kilpkonnad. Meie peres on 365 päeva aastas abiks kaks koera, kolm kassi ning välioludes uskumatult suur hulk hiiri, rotte, roomajaid, kahepaikseid ja sulelisi. Üks imetabane võimalus masekasse langemise vältimiseks on meiteperes näiteks mäng tarekass Vipiga, kes end ilmselt hoopis koeraks pidades hääl meelel eemale heidetud kraami tagasi tarib.
Elame selle koroonaviiruse üle, saame tugevamaks.
