Konservatiivsust ei saa erinevalt sotsialismist ja liberalismist välja mõelda. Kui sotsialism on ühiskondlik konstruktsioon, mida reaalses elus ei eksisteeri – see esineb ainult inimeste utoopilistes unistusest võrdusest ja õnnest; liberalism aga vastupidises unistuses lõhkuda kõik ühiskonda kammitsevad barjäärid; siis konservatism põhineb reaalsusel. Sellisel ühiskonnal, mis meie kõrval reaalselt eksisteerib. Konservatismi keskne mõte on mitte lasta voluntaristlike ideede kaudu ühiskonda lammutada, mis suunast need ideed ka ei tuleks.
Teisisõnu, konservatiivsus on ühiskonna loomulik seisund. Kuid konservatiivsus võib olla ka pürgimine loomuliku seisundi poole. Viimast oleme näinud vägagi ehedalt kommunismijärgses Ida-Euroopas. Kommunistlik diktatuur pööras elu pea peale, viis ühiskonna loomulikust seisundist välja. Kommunismi kokkuvarisemise järel olid need riigid väljakutse ees kuidas loomulikku seisundit taastada? Muidugi, eks tekkis ka kõikvõimalikke mõtteid eksperimenteerida erinevate mõttevoolude juurutamisega. Ent kuna inimesed olid kommunistlikust eksperimendist sedavõrd kurnatud, lõi see hea pinnase konservatismi taassünniks. Selles olukorras näeme huvitavat sümbioosi, kus konservatism ja radikalism langevad kokku: Kiirete ümberkorralduste kaudu lammutada kommunistlik taak ja taastada loomulik ühiskond.
Eestis võttis loomuliku ühiskonna enda õlule Isamaa. 1991.a ühinesid neli väikest erakonda – Kristlik-Demokraatlik Erakond, Kristlik-Demokraatlik Liit, Konservatiivne Rahvaerakond (mitte ajada segamini praeguse EKRE-ga, kes on võtnud üle sama nime) ja Vabariiklaste Koonderakond valimisliiduks Isamaa. 1992.a valimistel sai valimisliit 22% häältest ja 29 kohta Riigikogus. Mõneti ootamatu valimisvõit pani Isamaa õlule raske koorma võtta kanda valitsuse vastutus. 1992 need neli erakonda ühinesid Rahvuslikuks Koonderakonnaks Isamaa. Radikaalsed reformid, mida ei oleks tollases Eestis mitte keegi peale Isamaa teinud, hävitasid Isamaa toetuse, kuna tuli teha palju ebapopulaarseid otsuseid. Kuid rajasid Eestist euroopaliku, turumajandusel põhineva demokraatliku rahvusriigi. Ilma tollaste Isamaa valitsuse sammudeta meil läänelikku riiki tõenäoliselt ei oleks ning vaevalt me ka Euroopa Liitu ja NATO-sse kuuluksime.
Nii on Isamaa olnud Eestis konservatiivsust taastootev jõud. Seda rolli ei ole täitnud ükski teine erakond ja ilmselt ei hakka ka täitma. Eks Isamaa käekäik ole olnud mõneti dramaatiline. Korduvate lõhenemiste ja ühinemiste läbi on Isamaa saanud karastuse. Seega on tagasipöördunine Isamaa nime juurde igati asjakohane ja õigeaegne samm.
