Vaatan hetkeks mööda räigest demagoogiast [„Me ei saa vaikides pealt vaadata, kuidas meie riik rööbastelt maha tõmmatakse.“] ning alustan sellest, et tekkinud on vahva grupp nimega „Kõigi Eesti“. Sissejuhatav jutt on täitsa mõistlik, räägitakse Eesti kiirest arengust, saavutatust ning sellest, et me oleme eeskujuks paljudele. „Selleks on vaja, et jääksime kõige tähtsama juurde: demokraatlike väärtuste, õigusriigi põhimõtete austamise, näoga Lääne suunas sirge seljaga seismise, meie inimeste töökuse ja soovi parandada meie kõigi elujärge ja suurendada julgeolekut juurde.“
Ma mõistan, et selle grupi eesmärk on kutsuda üles avatusele. Ma ei mõista aga seda, miks on selle nimel vaja ohverdada sõnad „rahvusriik“ ja „rahvus“. See võib tunduda nokkimisena, aga tegelikult on probleem tõsine. Nende sõnade järjepidev ignoreerimine ja kartmine teatud ühiskonnagruppide poolt soodustab polariseerumist, mille pinnalt saab kergekäeliselt tekitada konflikti meie (rahvuslik) vs nemad (globalistid).
Me kõik teame, et parempopulistlikud jõud üritavad rahvuslikkust monopoliseerida (rahvuslik = meie). Seda „nišši“ on paraku ääretult kerge omastada, sest kõik teised liikumised väldivad rahvuslusega seonduvat kui koolerat.
Kuna liikumised ja grupid, mis kõnelevad avatusest ei soovi rahvuslusega seonduvat käsitleda siis on parempopulistidel neid väga lihtne sildistada. Trummipõrina saatel kõlavad meile kõigile tuttavad süüdistused rahvuriigi hävitamisest, globalismist jms.
Mis juhtub aga siis kui rahvuslikult mõtlev inimene leiab, et tema jaoks ongi ainult see üks ja õige liikumine? Siis kaasneb sellega meile tuttav sildistamine teiselt poolt: eestikeelne haridus? – fašistid; rahvusriik? – rassistid.
See pidev valehäbi loobki eeldused äärmuste tekkeks. Võtke nüüd aru pähe ja saage aru, et rääkida meie rahvusest, meie rahvast ja rahvusriigist ei tähenda suletust ja kitsarinnalisust.
PS: Kuna grupp Kõigi Eesti kasutab millegipärast pilti President Lennart Merist siis siin on väljavõte ühest tema kõnest [aasta siis oli 1998]
„Eestis ei ole mitte kunagi mitte midagi kergesti tulnud. Kuid meil on meie rahvas, kes tahab ka järgmisel aastatuhandel elada, tegutseda ja oma riiki pidada siin Läänemere rannikul Eesti emakeelt kõneldes. See õnnestub juhul, kui oskame oma isiklikud huvid ja eesmärgid koondada ühiskonna liitunud huvideks ja eesmärkideks. Ja üheskoos tegutseda, – visalt ja jonnakalt – nende saavutamiseks. Selleks ja ainult selleks riiki peetaksegi, et ta puudutaks, toetaks ja vajadusel kaitseks igat inimest üksikult ja kogu rahvast koos.“
