Juba homme on päev, mil saab valimiskasti juurde oma häält andma minna. Rekordarv inimesi on oma hääle juba e-valimiste raames andnud – koguni 28% hääleõiguslikest kodanikest. Selle üheks oluliseks aluseks on midagi, mille Isamaa 17 aastat tagasi Eesti elanike taskusse tõi. Selleks aluseks on ID-kaart.
Kui teised suured riigid saavad uhkust tunda näiteks oma loodusvarade või võimsalt mühiseva majanduse üle, siis väikese Eesti üheks peamiseks n-ö müügiartikliks on meie digitaalsus, meie digiriik – start-upid, Skype, Transferwise, Tiigrihüpe, ID-kaart. Keskmise eestlase jaoks kõikide dokumentide allkirjastamine paberi ja pastakaga minevikumuusika. Peamine asjaajamine käib digitaalsete allkirjade ja ID-kaardiga. Mugavust ja efektiivsust, mida see väike plastikkaart meile pakub, võib vabalt pidada üheks meie digiarengu nurgakiviks.
Kuidas me jõudsime nii kaugele? Praegu elementaarsena tunduva ID-kaardi sünnilugu pole tegelikult kuigi roosiline. Selleks kulus palju higi, vaeva ja intriige, et tollased Isamaaliidu poliitikud selle lahenduse realiseerida suudaksid. Siseminister Tarmo Loodus ning teede- ja sideminister Toivo Jürgenson olid ühed paljudest, kes ID-kaardi Eesti kodanike taskutesse tõid.
Milles need higi ja vaev seisnesid? Loomulikult tuleb taolise lahenduse jaoks palju tehniliselt poolelt planeerida ja teha – millist platvormi kasutada, kuidas see piisavalt turvaline oleks jne. Töö, mis tehti selle nimel, et ID-kaardist saaks täielik ja usaldusväärne dokument, oli meeletu ning selle väärtust ei saa alahinnata. Kui kaardi enda loomine oli see higi ja vaev, siis kus tulevad mängu intriigid?
Intriigid algavad sellest, et kuigi tehnilist poolt teostasid tegijad spetsialistid, siis poliitilise poole pealt polnud küll ühtset hurraad kõikidelt osapooltelt. Toimus väga tugev vastandumine: Isamaaliit, kes vedas eest ja võitles ID-kaardi tuleku eest; Reformierakond, kellele see mõte põrmugi ei meeldinud. Peamine lahkheli seisneski lõpuks selles, kas tegu peaks olema kõigile kohustusliku dokumendiga või mitte. Isamaa pooldas kohustuslikkust, Reformierakond vabatahtlikkust. Miks nii? Sest tegu polnud Reformierakonna ideega ja seega tuli neil sellele vastu olla. Isamaa poolelt oli vaja meeletut poliitilist tahet, et kemplemisest läbi murda ja otsus vastu võtta.
Isamaaliit külvas, Reformierakond lõikas
Reformierakonna ametlikud seisukohad olid muidugi teistsugused. See olevat inimestele liiga kallis ja ei saadud aru, miks seda inimestele üldse vaja on. Mõnele ei meeldinud siseminister Tarmo Loodus ja Siim Kallas leidis, et kogu asi võtab lihtsalt liiga palju raha. Leiti, et selle pahtlilabidaga saab ainult võid määrida ja ongi kõik. Milleks aega ja raha selle peale kulutada, kui Soome näitel see dokument kuidagi hoogu sisse ei saanud?
Vastandumise poolelt oli tegu kenade ilukirjanduslike näidetega, kuid sisuline analüüs puudus. Nimelt võitleski Reformierakond enesele teadmata selle eest, et ka Eestis ID-kaardist asja ei saaks. Soomlased olidki astunud justnimelt selle reha otsa, et ID-kaart jäeti vabatahtlikuks, mistõttu selle kasutajaskond ei kasvanud. Kui see on kinni, siis ei saa ka vastavad teenused ja infrastruktuur areneda. Minduks ka Eestis vabatahtlikkusteele, siis on kaheldav, kas meie igapäevane asjaajamine oleks praegu nii ainulaadselt eeskujulikul ja mugaval tasemel.
Tollane siseminister Tarmo Loodus meenutab, kuidas ID-kaardi kasutuselevõttu vaadati vastaspoolelt väga lühikese perspektiiviga. „Esmalt ei tahtnud keegi mõista, et see on seitsme aasta projekt. See aeg oligi planeeritud selleks, et kõigepealt luua avalikud teenused. Paraku aga 2002. aastal valitsus lagunes ja e-riigi arendamine jäi seejärel võimule tulnud Reformierakonna ajal soiku,“ ütles ta. Kokkuvõttes päästsid projekti paljuski eraettevõtjad, kes selle dokumendi kohustuslikkusest tulenevalt initsiatiivi haarasid ja teenuseid arendama hakkasid.
„Hiljem, projekti edu ja mõju mõistes, hakkasid reformarid muidugi ise selle vilju maitsma, sest hoo sai see lõpuks sisse nende ajal, kuid mitte nende tegudest tulenevalt. See oli algul hea teema kodanikele hämamiseks, millest sai kolli teha. Aja möödudes võitsid nad eneselegi ootamatult poliitilises mõttes sellest kõige rohkem – ei mäletanud ju lõpuks enam keegi, et nemad sellele vastu olid olnud,“ ütles Loodus.
Kõik läkski projekti toimimise kohalt lõpuks enam-vähem nii nagu Isamaaliit planeerinud oli ja umbes seitsme aastaga oli ID-kaardist saanud tõsiseltvõetav ning edu sümboliseeriv dokument.
Asjade loogiline käik
Kogu ID-kaardi teema oli Isamaaliidu jaoks lihtsalt asjade loomulik jätk. E-riigi teema oli juba varasemalt laual ja käigus, kuid oli puudu see siduv element, mis selle kodanikele turvaliselt ning reaalselt toimivalt kätte tooks. Tollases lühinägelikus vastumeelsuses ID-kaardile olnuks tegelikult lihtne projekt hüljata ja muude teemadega edasi minna, kuid nagu vastas Tarmo Loodus küsimusele, miks Isamaaliit selle nii hingelähedaseks teemaks võttis: „Meile on tulevik alati oluline“.
Ka Mart Laar kommenteeris, kuidas kokkuvõttes projekt nii edukaks sai: „Kohustuslikkus tagas ID-kaardi läbilöögi – nii nagu planeeritud oli. See tegigi võimalikuks e-valitsuse ja e-valimised, millega Eesti endale praeguseks maailmas suurelt nime on teinud“.
„Sisuliselt oli teema juba läbi arutatud, kuid ikkagi oli vaja tüli üles tõmmata ja vastu puksida. Tõime eksperdid eesotsas Linnar Viigiga kohale, kes selgitasid, et teiste maade kogemuse põhjal hakkab see Eestis tööle ainult meie pakutud viisil tööle. See vastuseisu muidugi ei leevendanud ja aeti endistviisi vastu. Lõpuks õnnestus see ikkagi läbi suruda, kuid ega see lihtsalt ei tulnud“ meenutab Laar.
Tollane teede- ja siseminister Toivo Jürgenson ütles, et algul polnud tõepoolest sellega väga midagi teha, kuid nagu Tarmo Loodus ütles, siis teenuste arendamine võtabki aega. Jürgenson ütles, et poliitiline tahe ID-kaardi kohustuslikuks muutmisel oli ülioluline – näha tuli n-ö tegelikku pikka plaani. „Tänaseks päevaks on see ennast juba ammu ära tasunud. Isamaa on alati uuendus- ja edumeelne olnud ning seda tõestab ID-kaardi kasutuselevõtmisega seonduv. Kahjuks on selle kuulsuse bänneri endale saanud keegi teine,“ lisas Jürgenson.
Valimistel aina populaarsem
E-hääletamine on iga valimistsükliga aina populaarsemaks muutunud ja iga kord püstitatakse uus aktiivsusrekord. Kui 2005. aastal kohaliku omavalitsuste valimisel valis e-hääletamise vaid 9317 inimest, mille osakaal valimisõigusega valijatest oli kõigest 0,9 protsenti ja 1,9 protsenti kõigist valimistel osalenutest, siis 2017. aasta kohaliku omavalitsuste valimistel olid need arvud vastavalt 16,9 ja 31,7 protsenti.
Tänavustel valimistel on praeguseks e-valimiste kasuks otsustanud 28% kogu valimisõiguslikest kodanikest, mis on pea sama suur kui 2017. aasta valimiste e-valijate protsent kõigist valimistel osalenutest. Seega näeme sel korral ka uut rekordit viimase numbri osas.
