Isamaa Noorteühenduse aseeesimees Karl Sander Kase kirjutab oma blogis, et tänase pensionisüsteemiga jätkates ootab meid ees seninägematu pensionilõhe, mille tõttu saavad naised võrreldes meestega märkismisväärselt madalamat pensioni.
Mõned päevad tagasi kirjutasin seoses 19. jaanuaril toimuva Naiste marsiga, et selle aktsiooni teemad ei haaku omavahel ning asi on läinud liiga segaseks. Samas kui marsi eesmärgid on juba nii mitmekesised siis võib sinna ju asju juurde lisada. Ma arvan, et 19. jaanuaril tuleks marssida ka selle eest, et muuta II pensionisammas vabatahtlikuks.
Eesti torkab Euroopa Liidus silma väga suure soolise palgalõhega. Samas teame, et teenitud sissetulek mõjutab tulevikus inimese penisoni suurust.
Kui laenata üht Tuleva poolt tehtud arvutust siis:
Statistikaameti andmetel oli 2016. aastal meeste keskmine kuupalk 1342 eurot ja naistel 1052 eurot (vanusegrupp 25-49). Kui keskmine palk kasvaks aastas 3% ja turgude tootlus 5% siis kogub täna 35-aastane mees pensionile jõudmise ajaks oma pensionisambasse 113 000 eurot ja keskmine 35-aastane naine ainult 86 000 eurot. See tähendab, et keskmine mees saaks teisest sambast kuni 502 eurot kuus (lisaks esimesele sambale). Keskmine naine peab leppima 395 euroga.
Selline pensionilõhe tundub praegust seisu vaadates vältimatu, sest palgalõhet ei saa lihtsalt paari aastaga „ära kaotada“. Kui meie tänane pensionisüsteem toodab tohutut ebavõrdsust siis tasuks tõsiselt kaaluda II pensionisamba vabatahtlikuks muutmist. See annab inimestele vähemalt võimaluse garanteeritud pensionilõhe vastu võidelda.
Valimiste kontekstis peaksime küsima kõigilt erakondadelt, kuidas nad plaanivad ennetada soolist ebavõrdsust meie pensionisüsteemis. Lahendusi peaksid pakkuma ka need erakonnad, kes soovivad senise pensionisüsteemi säilimist. Kui soovitakse ennetada pensionilõhet siis tuleb emadust senisest enam väärtustada, sest täna valitseb olukord, kus lapsega jäävad koju pigem naised kui mehed. Igatahes on mõistlik midagi ette võtta – muidu tuleb hakata 30 aasta pärast lihtsalt tulekahju kustutama.
Selline süsteem, kus polemingit süsteemi, on tavaks nõuka ajast. Mäletan 1980. aastaid, kus mu 1888 sündinud vanaema pension püsis samal tasemel kuni tema surmani 1986, nagu talle peale sõda määrati, st 25 rubla. Kui 1920. aastatel sündinud mu ema ja isa pensionile jäid, olid nende pensionid samal ajal, st 1980. aastatel, vastavalt 120 ja 140 rubla. Vanaemal ikka 25 rubla. Sellist sovjetismi ei tahaks küll enam näha. Olgu see hoiatuseks. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.