Juhani Jaeger: kas islandlased on ebasõbralikud, sest panevad võõraid oma keerulist keelt omandama?

Foto: Marko Saarm/Sakala

Eestisse elama asunud võõramaalastega tuleb suhelda eesti keeles, sest see on sõbralikkuse märk ning aitab neil paremini ühiskonda sulanduda, kirjutab kultuurikorraldaja Juhani Jaeger (Isamaa).

««Ég heiti Hólmfríður*,» ütleb ta valjuhäälselt ning õpetab mulle ka teise islandikeelse lause, milleks on «tere päevast»: góðan daginn (hääldus – goudan daijinn).» (Tarvo Nõmm, «Minu Island», kirjastus Petrone Print.)

Nõnda kirjeldab autor oma esmakohtumist direktoriga Islandi kooli tööle asumisel. Ülemus lubab uuele kolleegile õpetada iga päev ühe islandikeelse sõna.

Keeleõppe tempona on üks sõna päevas suhteliselt tagasihoidlik. Hoopis olulisem on selles näites väljenduv suhtumine oma emakeelde – hoiak, mille toel ja tõukel õpib uustulnuk üsna pea ära kohaliku keele. Islandi keelt hindavad asjatundjad üksmeelselt maailma üheks raskemini omandatavaks võõrkeeleks. Ometi ei osutu selle õppimine kaugeltki ületamatuks, kui ühiskond ise oma keeleruumi sedavõrd väärtustab.

Meil, eestlastel, näikse nappivat oskust toime tulla oma emakeele samaväärse hoidmisega. Inglise keele oskus koostoimes avatusega, mis on positiivne, ja laiskusega, mis ei ole positiivne, paneb meid otsustama käepärase ja mugava alternatiivi kasuks – me läheme üle inglise keelele. Mida rohkem kõlab eesti keele asemel inglise keel, seda enam kinnistub meis hoiak, et nii ongi normaalne – et kasvõi ühe võõramaalase kohalviibimisel tulekski emakeel kõrvale jätta.

Minnakse ka kaugemale. Juhtub sedagi, et neis oludes muutub ingliskeelseks ka eestlaste omavaheline vestlus.

Külaline ise ei pruugi meie vaikimisi omaks võetud hoiakut sugugi jagada. Just välismaalaste suust kuuleb sageli etteheiteid, et eestlased ei püüagi nendega eesti keeles suhelda. Soovimata teha üldistust, miks see niimoodi on, toon järgneva isikliku näite.

Mulle tundub, et püüdes Eestisse elama asunud võõramaalasega suhelda eesti keeles, käitun ma tema suhtes justkui ebasõbralikult. Niimoodi enda kohta tunda ei ole meeldiv, kuigi ma sisimas tean, et ebasõbralikkusest on asi kaugel.

Kas islandlased on ebasõbralikud, sest panevad võõraid oma keerulist keelt omandama? Kaugel sellest.

Kas islandlased on ebasõbralikud, sest panevad võõraid oma keerulist keelt omandama? Kaugel sellest. Needsamad islandlased, keda eespool viidatud allikas kirjeldatakse sedavõrd järjepidevana oma ränkraske emakeele hoidmisel, on samas üks võõraste suhtes sõbralikumaid rahvaid maailmas. 2018. aasta sotsiaalse arengu indeksilt jäädakse alla vaid Norrale.

Selle asemel, et pookida endale meelevaldselt külge ebasõbralikkust, võiksime vaadata asjale eesti keskkonda sulanduda sooviva inimese vaatevinklist. Ta teab, et ta on uustulnukana võõras ja jääb seda võõramaks, mida piiratum on tema kontakt kohalikega. Kolleegid, äripartnerid ja sõbrad moodustavad üksnes lähema suhtlusvõrgustiku. Ühiskondlik turvatunne eeldab aga valmisolekut kontaktiks ühiskonnaga laiemalt, sisuliselt iga ühiskonnaliikmega vähemalt esmatasandil. Ilma keeleoskuseta seda ei saavuta. Kui puudub kontakt, siis oled võõras – kurb, aga tõsi. Ei ole ühtekuuluvust, ei ole sidet, ei ole turvatunnet. Ei ole oma.

Meie, eestlaste asi on seda turvatunnet tekitada. Välismaalastest kaasteelistega ahtasse ingliskeelsesse suhtlusringi sulgumine võib küll olla mugav ja näida ka sõbralikuna, kuid vähegi pikemas vaates on pilt vastupidine. Nõnda toimides hoiame neid tegelikult Eesti ühiskonnast väljaspool.

Kuidas seda muuta? Alustuseks tuleb aidata õppida iga päev kasvõi üksainus uus eestikeelne sõna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.