Reformierakonna poolt käesoleva aasta 8. oktoobril algatatud Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu ütleb, et Eesti kodanik saab omada samaaegselt Euroopa Liidu, Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Kanada voi Uus-Meremaa kodakondsust. Ülejäänud riikide suhtes võib Eesti kodanik olla samaaegselt ka selle riigi kodanik, kui vastav riik on sõlminud Eesti Vabariigiga mitme kodakondsuse tunnustamise kokkuleppe. Seega ei välistata ühegi riigiga mitmikkodakondsuse lubamist. Autorite arvates tuleks kaaluda seda ka nende riikidega, kus on ajalooline eesti kogukond, näiteks Gruusia ja Ukraina.
Kust jookseb piir, kellega topeltkodakondsust lubada?
2016 aasta juunis ütles reformierakondlane Urmas Paet Paet Delfile, et topeltkodakondust võiks võimaldada näiteks Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide ning Austraalia, Uus-Meremaa, Jaapani, Lõuna-Korea, Brasiilia, Argentina, Tšiili, Mehhiko jt. riikidele.
Siia juurde võib tuua väljavõtte Reformierakonna 2015. aasta valimisprogrammist, kus on öeldud: „Reformierakond võimaldab topeltkodakondsuse sünnijärgseile (põlvnemisel põhinevaile) Eesti Vabariigi kodanikele, kes pole samaaegselt Vene Föderatsiooni kodanikud.”
Need kolm erinevat väljavõtet näitavad tegelikult, milline on Reformierakonna pikaajaline eesmärk. Nad soovivad hüljata meie kodakondsuspoliitika senised põhimõtted ning pikemas perspektiivis lubada topeltkodakondsust pea kõigi maailma riikidega. Küll rõhutavad nad pidevalt, et mitte mingil juhul ei laiene see võimalus Venemaa kodanikele. Samas kui pikaajaline eesmärk on topeltkodakondsuse võimaldamine kõigi riikide kodanikele, siis kaotatakse ühel hekel ära ka see üksainus erand.
Nüüd on reformierakondlane Valdo Randpere öelnud, et Isamaa on minevikus kinni. Tegelikult on Isamaal erinevalt opositsioonierakonnast kindlad põhimõtted ja väärtused. Nende põhimõtete kohaselt ei ole kodakondsus kingitus mida kõigile jagatakse. Kodakondsus on riigi ja inimese vaheline leping. Selle lepingu tuumaks on pühendumus ja truudus. Kodakondsusega inimene väljendab seda pühendumust riigi ees näiteks kaitseväekohustusega. Riik aga näiteks kohustusega seda inimest kaitsta.
Reformierakonna ettepanek külvab kaost
Mida suuremaks paisub loetelu riikidest, kellega topeltkodakondsust lubatakse, seda suuremaks paisuvad ka topeltkodakondsusega seotud ohud. Süvenevad probleemid kaitseväekohuse täitmisel ning ka topeltmaksustamise juhtumid. Kui me otsustaksime, et kodakondsuslepingut täitab ainult üks osapool, st riik, siis kujuneb see pikas perspektiivis ohuks meie julgeolekule.
Eriti tuleb silmas pidada seda, et riik kohtleks potentsiaalseid topeltkodakondseid võrdselt. Kuidas suhtub nt Argentiina kodakondsust omav eestlane sellesse, et Eesti riik ei anna talle võimalust omada Eesti kodakondsust, kuid Ameerika kodakondsusega inimesene sellise õiguse saab? Kas see toob selle inimese Eesti riigile lähemale? Vaevalt küll. Me ei tohiks eristada üht eestlast teisest.
Suurim probleem ongi selle topeltkodakondsust võimaldava riikide loetelu subjektiivsus. Urmas Paet ütleb, et Argentiina kodakondsusega sünnijärgne eestlane on samaväärne kui USA kodakondust omava sünnijärgse eestlasega, kuid Valdo Randpere arvab: „veel mitte, küllap kunagi kui Eesti ja Argentiina vastava lepingu sõlmivad”. Reformierakonna ettepanek külvab kaost, mitte ei aita eestlastel oma kodumaaga sidemeid hoida. Me soovime, et meie riigil oleks sidemed kõigi eestlastega, kes elavad välismaal, kuid sidemed ei ole kunagi ühepoolsed. Nende hoidmine eeldab ka pühendumust inimeselt endalt.
Lugu ilmus EPLis 12.10.2018
