Isamaa esimehe Urmas Reinsalu kõne Riigikogus põhiseaduse muutmise seaduse teisel lugemisel 25. veebruar 2025.
Isamaa üleskutse on põhiseaduse muudatus sisulise kvaliteediga realiseerida. Selleks kutsume üles koostööle ja dialoogile kõiki parlamendi poliitilisi jõude, kes on deklareerinud ühes või teises suunas valmidust kaasuda põhiseaduse muutmisse.
Kui kõneleda pikemas perspektiivis, siis peame vastama, olles silmitsi iseenda ja oma rahva ees seisvate ohtudega. Kui meie täna oleksime Eesti põhiseaduse loojad, isad ja emad, ja täna koguneks Eesti Põhiseaduse Assamblee, siis kas me täna kujutaksime ette, et me valimisõiguse omistaksime kodakondsuseta isikutele või antud juhul kitsamas vaates, nagu on osutatud, agressorriikide kodanikele? Vastus oleks ju eitav. Järelikult sellest vaimust, üle aja mõtlevast vaimust ja perspektiivist peaksime lähtuma ka tänase valiku puhul, mitte takerduma päevapoliitilisse kiusatusse.
Julgeolekuliselt riskid, mis seisnevad ennekõike selles, et Vene föderatsioon jätkab kasvavas surves manipulatsioone ka vene kogukonnaga Eestis sooviga destabiliseerida Eesti Vabariigi toimimist, on täiesti realistlikud. Me ei tea, kuhu viivad alanud läbirääkimised suurriikide vahel, loodetavasti Ukraina ja Euroopa osalusel. Kuid kahjuks peame nentima, et ükskõik milliseks kujuneb võimalik vaherahu või ka rahu Vene-Ukraina rindejoonel, siis Putini režiim jääb mõeldavas lähemas tulevikus püsima. See tähendab ka seda, et kindlasti Vene rassistlik ideoloogia püüab omistada sellele sõjategevuse lõppemisele kui mitte Venemaa võidu saavutamist, siis vähemasti lääne kaotust. See tähendab, et Venemaa imperiaalne haare ja surve ka Kesk- ja Ida-Euroopa riikide suunal mitte ei kahane võimaliku aktiivse sõjategevuse peatumise või lõppemisega Vene-Ukraina rindel, vaid kasvab. See peab olema meie julgeolekuline ajaline perspektiiv, milles me opereerime.
Teiseks, siin on kõneldud väga selgelt, tuues esile koalitsiooni esindajate poolt krampliku vahetegu Vene Föderatsiooni, Valgevene kodanike ja kodakondsuseta isikute vahel, mis puudutab julgeolekulist perspektiivi. Viidatakse poliitilisele kompromissile. Minu väide on, et julgeolek ei saa olla parteipoliitilise kompromissi objekt.
Viimane Riigikantselei uuring, mis näitab integreerituse küsimusi, on tehtud veel enne viimaseid dramaatilisi sündmusi rahvusvahelises perspektiivis. See võtab aluseks emakeele ja me võime oletada, et selle sees on osa Eesti kodakondsusega, rohkem integreeritud vene emakeelega inimesi, mistõttu need numbrid vene ja kodakondsuseta isikute puhul võivad olla paraku negatiivses tähenduses kõrgemad. See uuring näitab, et muust rahvusest inimeste valimis – siin on sees ka näiteks Soome kodanikud või Saksa kodanikud – on tervelt 15% isikutest väljendamas toetust Venemaa sõjale Ukraina vastu, kvartaliga tõus 6%, ning Venemaa tegevuse mõistab täielikult hukka vaid 37%, kvartal tagasi 40%. 31%, kolmandik inimestest ei võta niisuguses küsimuses, elu ja surma küsimuses meie rahva jaoks, seisukohta.
Mis need põhjused on? Võime ise tõlgendada, mis on nende inimeste tegelik seisukoht, kui nad ei võta anonüümses küsitluses seisukohta. Venemaa-vastaseid sanktsioone toetab täielikult vaid 11% inimestest. Täielikult vastu Venemaa suhtes rakendatavatele sanktsioonidele on 50% inimestest ja selles grupis on uuringu järgi paraku rohkem inimesi Eesti NATO-sse kuulumise vastu kui poolt. See on reaalsus.
Me ei kõnele praegu humanitaarõigustest, me ei kõnele inimeste inimõigustest, mis on Eesti põhiseaduse järgi tagatud kõigile inimestele, sõltumata nende riikkondsusest, emakeelest või mingist muust rahvuslikust või sotsiaalsest seisundist. Me kõneleme siin poliitilisest võimust Eesti riigis. Ja Eesti riigi kodanikel on läbi oma rahvaesinduse õigus nõuda, et selle poliitilise võimu küsimusi määratletakse vastavuses selle riigi rahvuslike julgeolekuhuvidega. See oht on määratu kaaluga ja see oht on lähemas perspektiivis seoses rahvusvaheliste sündmustega ennustatavalt kasvamas, mitte kahanemas. See kohustab meid neid otsuseid langetama sisulise kvaliteediga.
Ma kutsun üles sotsiaaldemokraate loobuma oma päevapoliitilisest võimukokkuleppest selle põhiseaduse muutmise initsiatiivi valguses ja deklareerima selgelt, et Reformierakonna ja Eesti 200 esindajad, nagu nad on väljendanud oma seisukohta, tohivad – panete tähele: tohivad! – Eesti parlamendis hääletada nii, nagu nad Eestile peaksid paremaks. Ei kuku teie valitsus kokku. Ja kas see olekski päeva lõpuks kõige traagilisem?
Küsimus on selles, et teie enda esimees, sotsiaaldemokraatide esimees ütles eelmisel aastal: kui otsustega venitatakse – ja tsiteerin –, siis me kaotame Narva. Seda on tõlgendatud ühes perspektiivis. Aga minu küsimus on, et kas see tähendab siis seda, et see on väljapressimine sotsiaaldemokraatide poolt, et kaotame Narva, et kodakondsuseta isikutele jääks alles ka sügisel kohalikel valimistel valimisõigus. See tähendab, et see on see hind, et Narvas võimu hoida, et Stalnuhhin ja see seltskond jääks Narvas võimule. Ma arvan, et see ei saa olla raskuspunkt Eesti strateegiliste julgeolekuhuvide defineerimisel, kes on Narvas võimul.
Nii et sõbrad, teeme pingutuse. Eesti huvid kohustavad meid selleks, et ühiselt kõigi jõudude poolt, kes on vähemasti osaliselt deklareerinud valmidust seda initsiatiivi toetada, saavutada kokkulepe, mis on sisulise kvaliteediga, ka nende muudatusettepanekute läbivaatamisel ja teisele lugemisele järgneva aja jooksul. Kasutame seda momenti, sest aega tagasi tulevikus pöörata ei saa.
