Paljudel Eesti poliitikutel, diplomaatidel ja ajakirjanikel on kombeks rõhutada, et Eesti oli üks väheseid riike, kes realistlikult tajus Vene ohtu ning hoiatas läänemaailma Venemaa ambitsioonide eest. See on hale pooltõde. Lihtsameelne Eesti-Vene piirilepingu protsess on selle kõige ilmekam, aga kahjuks mitte ainus kinnitus, kirjutab riigikogu Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder.
Artikkel ilmus esmakordselt Postimehes 16. oktoobril 2024.
Venemaa Ukraina-vastase sõja kontekstis mõistame, kui ekslik on olnud Eesti aktiivsus Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisel ettevalmistatud kujul ja Tartu rahulepingule viitamata. Sellega õõnestame Eesti julgeolekut ja kahjustame meie pikaajalisi huve, kujundades äraspidiselt rahvusvahelist praktikat (tavaõigust), aidates niimoodi kaasa (seadustades) Venemaa imperialistlikele ambitsioonidele.
Tunnustades Ukraina territoriaalset terviklikkust, ei tohi me de jure loobuda Eesti territoriaalsest terviklikkusest, põhjendades seda kujunenud olukorraga, et on pragmaatiline loobuda okupeeritud venekeelsest piirkonnast, mida me ei kontrolli. Rumal on «igamise» põhjendusel loobuda oma õigustest. Sellise loogika kohaselt peaksime loobuma ka 95-protsendiliselt venekeelsest Narvast. Seda enam, et Narva jõe ja veehoidla veetaseme reguleerimine ning hüdroelektrijaam jäävad Venemaa kontrolli all olevale territooriumile. Aga võib-olla ka venekeelsest Sillamäest ja lõpuks kogu Ida-Virumaast?
Narva veehoidla ja jõe veetaseme reguleerimise sõltuvus Venemaast ja sellega seonduv energiajulgeoleku risk on meile teada läbirääkimiste algusest. Alles kolmkümmend aastat hiljem ja pärast Venemaa agressiooni laienemist 2022. aastal sõnastas valitsuskabinet omanikuootuse Eesti Energiale riskide maandamiseks. Ettevalmistatud piirilepingus on see probleem jätkuvalt lahendamata.
Sellise lepingu sõlmimisega toetaksime imperialistlikku Venemaad, kes okupeerib oma naaberriikide territooriume, seejärel küüditab ja deporteerib kohaliku rahva, asendades selle venekeelse elanikkonnaga, ja rahvusvahelist õigust rikkudes okupeeritud territooriumid omaks kuulutab. Aastakümneid hiljem lepitakse kujunenud olukorraga ning «tunnustatakse» de facto olukorda de jure lepinguga. Niimoodi paisub maailma suurim impeerium veelgi suuremaks ning sõlmitud lepingud ja praktika muutuvad rahvusvahelise praktika osaks.
Rahu hinnaks Venemaa agressioonisõjas ei saa olla Ukraina loobumine vägivaldselt ja rahvusvahelist õigust rikkudes anastatud territooriumist ja «lepinguline järeleandmine» ega isegi mitte läbirääkimised territooriumi loovutamise üle. Venemaa sõda Ukrainas kinnitab, et Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisega on võimalik edasi minna ainult Tartu rahulepingust lähtuvalt võrdse partnerluse alusel rahvusvahelisele õigusele toetudes. Tuleb heita kõrvale naivistlikud «pragmaatilise rahu» ootused ja jutud piirilepingu julgeolekugarantiist.
Süües kasvab isu
Venemaa imperialistlikku doktriini iseloomustab seik, kus üks kõrge nõukogude riigijuht olla vastanud kuluaarivestluses küsimusele, miks hiiglaslik Nõukogude Liit ei ole valmis tagastama Jaapanile väikeseid Kuriili saari: Nõukogude Liit sellepärast ongi nii suur, et mitte kunagi ühtegi ruutmeetrit vallutatud maad tagasi ei anna. Doktriinis pole midagi muutunud – Jaapan, Gruusia, Moldova, Soome, Eesti, Läti, Ukraina… Kes on valmis oma territooriumidest loobuma, sõlmigu uus piirileping. Piiriküsimused on väga keerulised ja tundlikud, aga selline praktika ei tohi lõputult jätkuda. Ka väikeriigid, nagu Eesti, peavad hakkama oma päevakajalis-pragmaatilise välis- ja julgeolekupoliitika kõrval mõtlema pikaajaliselt ja strateegiliselt, kui rahvusvaheline olukord seda vähegi võimaldab. Kahjuks läksid paljud meie poliitikud Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise tuhinas lihtsameelselt kaasa läänemaailma kidunud ohutundega Venemaa suhtes. Eestlaslik talupojatarkus ning ajalooline kogemus ja ettevaatlikkus taandusid ning väärtuste ja pika julgeolekuvaate asemel hakkas prevaleerima «edumeelne ja läänelik» uinutav heaolu ja majanduslik pragmatism suhetes Venemaaga.
Sõda Ukrainas raputas, kas ka äratas?
Venemaa sõjaretk Gruusiasse toimus 2008. aastal olümpiamängude ajal. Gruusia territoriaalne terviklikkus on jätkuvalt killustatud. Rahuplaan sõlmiti, aga Abhaasia ning Lõuna-Osseetia keeruline seisund on lahenduseta. Ukraina vallutamist alustas Venemaa 2014. aastal Krimmi annekteerimise ja sissetungiga Donbassi, mis laienes 2022. aastal kogu Ukrainat hõlmavaks sõjaks. Sõjast kaugel olevad ja naiivselt rahu armastavad poliitikud soovitavad ukrainlastele vaherahu nimel loobuda Venemaa hõivatud territooriumidest, justkui see oleks lahendus. Lihtsameelsus, Venemaa ambitsioonide ja ajaloo mittetundmine on sellise suhtumise diagnoos, mis puudutab kahjuks ka Eesti poliitikuid. Mälu ja faktid on olulised.
Peaminister Kaja Kallase juhitud valitsuse Ukraina sõja ajal 2021. aastal tõstatas välisminister Eva-Maria Liimets piirilepingu ratifitseerimise teema, loomulikult ilma Tartu Rahule viitamata. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson tegi äkkvisiidi Moskvasse 2022. aasta veebruaris ja pidas seda Eesti-Vene parlamentaarsetes suhetes jää sulatamiseks! Sellised arusaamatud sammud näitasid meie välispoliitika kujundajate kohanemisvõimetust muutuva olukorraga ning rumalat rahvusvahelist «eeskuju» ka Ukraina olukorrale mõeldes.
President Kersti Kaljulaidi visiit Moskvasse ja kohtumine Putiniga pärast Krimmi okupeerimist Vene-Ukraina sõja viiendal aastal ja hinnang, et kohtumine oli ratsionaalne, ning kutse Putinile Tartusse soome-ugri maailmakongressile kinnitavad meie (välis)poliitika ebaküpsust kõrgemal tasemel?! Õnneks Putin kutsele ei reageerinud. Aga Ukrainat selline «liitlaspoliitika» küll ei aidanud ja Eesti tõsiseltvõetavust ei suurendanud.
Erinevalt teistest Balti riikidest andsime Venemaa kodanikele valimisõiguse kohalikel valimistel ja ka praeguses julgeolekuolukorras pole valmis seda muutma. Valitsuserakonnad, õiguskantsler ja isegi president väidavad tõsimeeli, et õigusriik ei võimalda Eesti julgeolekust ja rahvuslikest huvidest lähtuvaid poliitilisi valikuid teha või pole see vähemasti nende arvates õigusriigile kohane?! Äsja seadustatud peretoetusi võib suurima demograafilise kriisi ajal vähendada ja töötutoetused majanduskriisi ajal tühistada, aga agressorriigi kodanike valimisõigust sõdiva naaberriigi külje all ära võtta ei saa… kellegi «õigus» seisab kõrgemal riiklikust julgeolekust ning rahva kestmisest.
Eestikeelsele haridusele ülemineku seadustamine võttis meil aega üle kolmekümne aasta ja on alanud vaevaliselt. Arusaam, et saab ka lihtsamini, ilma seadusandliku ja administratiivse sunnita, kinnitab meie lihtsameelsust, et me ei suutnud adekvaatselt hinnata venekeelse elanikkonna (mitte)valmisolekut omandada riigikeel ning lõimuda ühiskonda.
Kaitseminister Jürgen Ligi põikpäine aga ebaõnnestunud katse kaotada Eestis üldine kaitseväekohustus ja luua pisike elitaarne palgaarmee kinnitab, et Ligi ja tema toetajate Venemaa ohuhinnang ja arusaam Eesti riigikaitse vajadustest oli tegelikkusest valgusaastate kaugusel.
Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku (MPEÕK) tegevus Eestis ja neile Toompeal asuva Aleksander Nevski katedraali tasuta kasutusse andmine ja hulgaliselt teisi ülisoodsaid kinnisvaralepinguid nii MPEÕKga kui ka Vene Föderatsiooniga. Praeguseks on riigikogu Moskva patriarhaadi kuulutanud sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks, aga Nevski katedraal on jätkuvalt Moskva patriarhaadi teenistuses. Putini režiim võttis kohe pärast sõja laienemist Peterburi Jaani kiriku kasutamisvõimaluse eestlastelt ära, vaatamata sõlmitud pikaajalisele lepingule.
Lühinägelikkuse loetellu kuulub ka Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 katkematu surve läbi erinevate valitsuste Eesti rändepoliitika liberaliseerimiseks, ka venekeelsetest riikidest. Ka praegu soovib valitsus sisserände kvooti mitu korda suurendada olukorras, kus jooksva aasta kvoot on täitmata. Eelmisel aastal ületas ainuüksi ametlik sisseränne 14 000 võrra väljarännet. See on oluliselt suurem ka meie aasta kogusündidest, mis jääb sellel aastal alla 10 000. Täiemõõtmelise sõja esimese aasta numbreid pole siinkohal üldse mõtet käsitleda. Selline areng ei ole Eestile jõukohane ega kestlik.
Eelöeldu on lühike loetelu meie lihtsameelsustest Venemaaga seoses. Kas ikka saame tõsiselt väita, et oleme adekvaatselt hinnanud Venemaa ohtu ja parajad õpetama lääneriike nende naiivsuses. Integratsioon läände ja NATO liikmelisus on ka meid uinutanud. Aeg on seda tunnistada ja tegeleda sisekaemusega.
