Eesti Vabariik on 106-aastane! Isamaa erakonna auesimees ja Eesti iseseisvuse taastamise üks suurkujudest, Tunne Kelam koos abikaasa Mari-Anniga räägivad pidupäeva intervjuus aastapäeva tähistamise tavadest, samuti Eesti riigi ning Isamaa erakonna rõõmudest ja lootustest. Kelameid usutles Lea Danilson-Järg.
Head Mari-Ann ja Tunne! Taas on käes Eesti Vabariigi aastapäev, mis järjekorras 106. Kuidas te tavaliselt vabariigi aastapäeva tähistate? Mis on tänavu kavas?
Mari-Ann: Tavaliselt teeme seda, mida vabariigi aastapäeval ikka tehakse. Esimene asi on koduse lipu heiskamine. Varasemalt oleme päikesetõusu vastu võtnud Toompeal, aga kuna koduse Viimsi vabaõhumuuseumis korraldatakse juba kuuendat aastat pidulik rahvuslipu heiskamine vallarahva seltsis, siis käime nüüd seal.
Tunne: Meie jaoks on alati tähtis olnud ka Toomkiriku oikumeeniline tänujumalateenistus. See on ainulaadne ühine süvenemine nii meie minevikku kui tulevikku, mis kõik on seotud igavikulise dimensiooniga.
Mari-Ann: Seejärel tuleb paraad, aga ma ei tea, kas me sel aastal paraadile jõuame minna. Ja pärast seda koju, siis hakkame ennast õhtuks sättima. See on ehk isegi keerukam meeste jaoks, kes vaid üks kord aastas nii pidulikku komplekti kannavad. Minul on see mõnvõrra lihtsam – panen pika kleidi selga ja olengi valmis. Ja siis suundume Vabariigi Presidendi vastuvõtule. See on juba veerand sajandit kestnud kogemus ja eriti tore on suhelda Eesti kaugematest kohtadest kutsutud inimestega. Paari aasta eest vestlesime pikalt seto naissoost ülemsootskaga. Kõige olulisem on ainulaadne õhkkond, erinevate inimeste vastastikused naeratused, sõbralik suhtumine, mida tavaelus liiga sageli ei kohta. Loome kontakte ka välisdiplomaatidega, eriti kaugematest riikidest, kes kord aastas Tallinnas käies näivad end üsna üksinda tundvat ning on tänulikud huvi ja soojade tervitussõnade eest.
Tunne: Aga mul on meeles ka 1988. aasta, kui 24. veebruaril Eesti rahvuslikud jõud üritasid omaalgatuslikult esimest korda avalikult Eesti Vabariigi 70. aastapäeva tähistada. Nõukogude võimu jaoks 1918. aastal asutatud Eesti Vabariiki ei eksisteerinud, seda peeti ammu surnuks. Ometi kogunes Tammsaare parki tuhandeid inimesi, kelle jaos Eesti Vabariik ikka elas. Võimud ei söandanud enam jõudu kasutada. Meeleavaldajatega üritati dialoogi alustada, suunates neid Estonia kontserdisaali ja kompartei haridusmajja, et esmakordselt püüda arutada erinevaid käsitlusi ajaloost.
Enne kogunemist kohtusin sõpradega Pegasuse kohvikus, kust jäi meelde Sirje Kiini sini-must-valgetes värvides kapsun. Aga eelnevast päevast, 23. veebruarist, on püsivalt meelde jäänud ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe telepöördumine rahva poole. See oli hoiatav-manitsev üleskutse unustada minevik, sest eesti rahvas ei pöörduvat mitte kunagi tagasi 1940. aastal vabalt valitud teelt elada koos teiste nõukogude rahvastega. Katsed elustada teistsugust minevikukäsitlust olevat inspireeritud ebasõbralikest läänelikest jõududest, kelle sekkumise vastu ENSV sisesjadesse kõneleja resoluutselt protestis. See näitas kui sügavalt oli juurdunud ajalooline vale ning kui kaugel olid nõukogude Eesti juhid veel ka tol murrangulisel hetkel rahvuslike jõudude taotlustest. Kuid eesti rahvuslaste omaalgatused tõe ja vabaduse taastamiseks sundisid peatselt ka nõukogude juhte oma pähe istutatud kivinenud arusaamasid järk-järgult revideerima.
Mari-Ann: Üks vana lugu meenus lapsepõlvest seoses vabariigi aastapäevaga paguluses. Olin lapsena Ameerikas elades väga huvitatud postmarkidest. Sorides oma vanemate vanades Eestist kaasa toodud asjades, avastasin sealt ümbrikke Eesti Vabariigi markidega. See oli põnev. Kuid leidsin ka väikese karbikese okupatsiooni-eelse Eesti tikuvabriku tikutoosidega. Mul tuli huvitav idee, mida vanemad toetasid. Igal 24. veebruaril süütasime ühe tikuga ühe lootuseküünla. Hulga aastate pärast hakkas tekkima mure, kas tikutoos võib saada enne tühjaks kui Eestis taastakse vabadus. Kuid 1991. aastaks oli toosis veel mitu tikku alles. Need olid tublid Eesti-aegsed tikud, igaüks nendest läks põlema, vanadusest hoolimata.
Aitäh selle loo jagamise eest! Väga armas, kuidas isegi tikutops võib olla vabadusvõitluse element. Eesti on nüüd vaba. Mille üle võiksime kõige enam rõõmu tunda, mis on meil rahva ja riigina hästi õnnestunud?
Tunne: Minu arvates on Eesti juba varases keskeas. Olen eriti rõõmus selle üle, et me võime tähistada Eesti Vabariigi 106. aastapäeva, mitte kolmanda Eesti Vabariigi 33. aastapäeva augustis. Sellel on tohutu sisuline vahe. Edgar Savisaare idee oli teostada vabaduse taastamine nii, et ENSV baasil kuulutame välja uue, kolmanda Eesti vabariigi koos nõukogude poolesajandilise okupatsiooniga tekitatud valijaskonnaga. 1918. aastal välja kuulutatud kodanlikku vabariiki pidasid nõukogude koolituse saanud eliidid surnuks, minevikku kadunuks, millel polevat mingit rolli Eesti tuleviku jaoks. Peaasi, et vabadus tuleb ja juhtimine läheb eestlaste (endastmõistetavalt nõukogude juhtimiskogemusega eliitide) kätte, eks siis saab hakkama ka kõige muuga.
Tegemist oli kriitilise erinevusega. Kui kodanike komiteede liikumisega poleks tuvastatud 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariigi seaduslikud kodanikud, kel on ainuõigus otsustada vaba Eesti tuleviku üle, poleks meil täna Eesti rahvusriiki. Nõukogulik valijaskond oleks toonud Toompeale kolmandiku rahvaesindajaist, kes olnuksid Moskva poole kalduvad. Sellise opositsioon olemaolu poleks võimaldanud meil teha otsustavat pööret Läände, kõnelemata ühinemisest EL ja NATOga. Meie põhiseadusest oleks puudunud tähtsaim lähtealus: Eesti riigi esmaseks ülesandeks on tagada eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade.
Mari-Ann: Siin on ka järjepidevuse element. Me olime juba maailmas tunnustatud ja tuntud kui Eesti Vabariik, endine Rahvasteliidu liige. Läbi terve poolesajandilise okupatsiooniaja. Seda ignoreerida oleks olnud ohtlik lühinägelikkus.
Tunne: Me võime olla ülimalt rahul sellega, mis on juhtunud viimase 33 aastaga. Poleks oodanud, et meil nii hästi läheb! NATOsse kuulumist peeti ju veel selle aastatuhande alguseni peaaegu võimatuks. See, et oleme nüüd integreerunud vabasse maailma, on suur saavutus, koos Eesti eduga mitmes valdkonnas. Siin ei saa liialdada, võime olla tõsiselt tänulikud ja õnnelikud. Teine külg on see, kuivõrd oskame seda saavutatut mõttekalt kasutada. Praegu on alanud allakäigu ja ka ühiskonna sisemise lagunemise tendents, mis taotleb esmajoones järjepidevuse katkestamist, lõhkumist. On tekkinud liikumised, mis ei tunnustata väärtuste ja traditsioonide järjepidevust, rahvuse järjekestvust.
Pidupäeval ei tahaks probleemidele ka liiga palju tähelepanu pöörata. Küsin siis nii. Millest on tänases Eestis kõige enam puudus? Mida kingiksite Eestile sünnipäevaks?
Mari-Ann: Kui me seda Tunnega enne arutasime, siis ütlesime nagu ühest suust – tänulikkus! Üldiselt, millest meil veel puudus on, siis ikka need põhiväärtused. Iga inimene saab midagi teha ja on kohustatud tegema. Nagu laulus „Hoia Jumal Eestit“ – meil on rahu, töö ja kainus. Ainus, millest enamasti vajaka jääb on vennaarm. Esinedes koolilastele olen lisanud, et kainus siin ei tähenda ainult alkoholist hoidumist, see tähendab ka kainet mõistust. Inimesed tihti ei mõtle läbi, mis see tähendab. Siis juhtubki nagu üks mees täna mulle Riigikogu kohta ütles, et see olevat nagu loomaaed. Kuidas meie kõrgeim võim paljudele paistab pole lihtsalt kurb, see on tõsine probleem.
Tunne: Just need väärtused – „rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon“, – sümboliseerivad minu jaoks ka Eesti valuutat. Ja „vennaarmu suurus tema võimu troon“, on just see, mis meil on vaja. Vajame taas rahvuslikku kokkulepet, et enamus koonduks rahvuslike põhieesmärkide ümber. See tähendab ka, et me ei saa teineteist välistada. Demokraatia põhineb kompromissidel ja avatusel. Teiste partnerite välistamine on enesetapjalik. Isamaa on suutnud tõestada eri koalitsioonivalitsustes, et me võime saada teistega läbi. Samas oleme suutnud oma programmi teostada igasugustes oludes, sest meil on põhimõtted ja väärtused.
Kui nüüd vaadata Eesti järgnevat eluaastat. Tulemas on mitmed võtmetähtsusega sündmused. Euroopas toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, USAs presidendivalimised. Venemaa Ukraina vastase täiemahulise agressioonisõja kolmas aasta algab. Kas prognoosite nii nagu Igor Mang, et läheb ainult hullemaks, või näete ka võimalust olude paranemiseks?
Tunne: Rahvatarkus ütleb ka seda, et enne peab hullemaks minema, kui asjad hakkavad paranema. Me peame realistlikult suhtuma olukorda, mis on tekkinud viimase kahe aastaga. Peame loobuma illusioonist, et ehkki meie naabruses käib täiemahuline sõda, sajad tuhanded hukkuvad sõjas, suudame meie mugavas rutiinis oma senist elu jätkata. See pole võimalik. Võib öelda, et kolmas maailmasõda on reaalajas alanud. Kogu õhkkond on selline, nagu 1930ndate lõpul. Kui olukord kardinaalselt muutub, siis vajame eelkõige seda, et meil endil oleks selge, illusioonidevaba pilt üldisest olukorrast. Arengud on muutunud ebanormaalseks terves maailmas. Rahu tagama loodud organisatsioonid rebenevad õmblustest, vägivald ja agressioon kasvavad. Seetõttu peame kõigepealt jõudma realistliku diagnoosini. Seda väljendas juba käesoleva sajandi algul kardinal Ratzinger (hilisem paavst Benedictus). Ma lugesin 2004. aastal tema artiklit, mille pealkiri oli: „Euroopa on haige“. See tähendab, et me ei ole normaalses seisundis oma ellusuhtumisega, oma väärtuste kaotusega, enesekesksusega ja hoolimatusega.
Kogu muutus algab tegelikult ju muutusest inimestes endis. Nagu meie vabadus algas muutusest kümnetes tuhandetes inimestes, kes äkki avastasid, et me usume rahvusriiki, õiglusse, Eesti vabaduse taastamisse. Täna on suure osa kodanike suhtumine, et meie ootame vaid teenuseid ja kaitset, keegi teine vastutab meie vabaduse ja heaolu eest. See on äärmiselt ohtlik. Kõik hakkab meist endist peale. Me ise kaitseme, me ise tunnetame, et oleme vabad. Asi pole ainult vabaduses vaid ka iseseisvuses. Tähtis on iga kodaniku vaimne, moraalne, füüsiline ja majanduslik iseseisvus, sest ainult niisugustele kodanikele saab iseseisev riik tugineda.
Mari-Ann: Üks vana nali on selline, et mees vaatab ringi, kõik on nii õudne ja siis ta palvetab Jumala poole: „Jumal, kuidas sa lased kõike seda juhtuda. Miks sa ei tee midagi, miks sa ei saada kedagi?“ Jumal vastab: „Ma tegelikult juba saatsin kellegi. Sinu.“ Eks ole ju nii, et igaühest meist sõltub midagi. Mitte tingimata midagi suurt. Sa võid teha oma enda kodu ilusamaks, teha midagi head, näiteks naabrite jaoks, või kasvõi tõstad prügi üles ja viskad ära – väike asi, aga juba täitsa nähtav.
Tunne: Kõige tähtsam sõnum on tervitus, sõbralik naeratus ja heatahtlik suhtumine kaasinimestesse. Sellest hakkab ju kõik peale.
Absoluutselt nõus. Aga räägime Isamaast ka natuke. Isamaa toetus on praegu rekordiliselt kõrgele. Viimase küsitluse kohaselt toetas Isamaad 28,6% valimisõiguslikest kodanikest. Millisena näete Isamaa ees seisvaid ülesandeid järgneval aastal? Kuidas peaks erakond käituma, et sedavõrd suuri lootusi õigustada ja seista väärikalt Eesti inimeste ning tuleviku eest?
Mari-Ann: Sa kasutasid sõna väärikas. See ongi esimene asi – käituda väärikalt. Olla aktiivne, seista oma põhimõtete eest ja mitte karta neid välja öelda. Kommunikatsioon on nii tähtis, et me saaksime oma ideid levitada. Erakonna juhtkond on siin väga head tööd teinud ja kirjutanud artikleid – Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seeder, Riina Solman ning mitmed teised, ka sina ise [Lea Danilson-Järg] oled kirjutanud, samuti Gerry Konnov. Seda peab lihtsalt veel rohkem olema. Ja veel, et igaüks meist peab võimendama oma inimeste sõnumeid. Kui tuleb Facebooki postitus, no pane siis oma leheküljele ka!
Mulle teeb tegelikult natuke ka hirmu see väga suur populaarsus.
Tunne: Jah, see praegune väljakutse on absoluutselt ootamatu. Palju aastaid valitses ajakirjanduses ju niisugune suhtumine, et Isamaa on iganenud, miks nad ei kao juba areenilt? Miks nad ikka veel venitavad? Nad on ju pidevalt valimiskünnise piiril kõikumas. Ja nüüd on täielik pööre toimunud! Teised on ennast maha mänginud ja osa toetust on tulnud sellepärast. Aga miks hääled lähevad Isamaale – sest meil on ainsana võimalik esitada positiivne, konstruktiivne alternatiiv praegusele poliitikale. Isamaa programm kriisi lahendamiseks on, et kõigepealt tuleb elavdada oma majandust, mitte makse tõsta, ja anda tuge seal, kus seda on vaja, neile, kes seda vajavad. Vähendada otsustavalt bürokraatiat, suhtuda EL ettekirjutustesse lähtuvalt meie enda elu ja ettevõtete vajadusetest, selle asemel, et neid kasvava kontrollide armeega takistada. Peame säilitama kindla hoiaku kõigi meie moraalsete ja traditsiooniliste väärtuste osas.
Üks asi, mida peame kujundama, mis on siiani probleem olnud, et kuidas me teineteist avalikult toetame. Tõstatasin selle küsimuse ka erakonna eestseisuses. Me peaksime rohkem jälgima, kuidas meie esindajad käituvad teledebattidel, raadios, ajakirjanduses. Peame neid märkama, tundma endid meeskonna osana, neid moraalselt toetama. Pärast esinemisi on väga oluline saata omalt poolt sõnum, tagasiside, kuidas läks, pakkuda küünarnukitunnet.
Teine probleem. Meil on just praegu tungiv vajadus edutada inimesi, kes on juba Isamaas ennast tuntuks teinud, kes on näidanud, et võtavad tõsiselt meie erakonna tööd. Neil tuleb lasta edeneda, mitte olla sellega kitsi. Meil on ka naiskandidaate jätkuvalt vähe. Siin on koht, kus saame näidata, et võtame võrdsuse põhimõtet väga tõsiselt.
Mari-Ann: Jah, sel teemal me saame ka palju kriitikat, vahel isegi mitte õigustatult. Oluline on, et ka uued inimesed tuleksid erakonna juhtimise juurde.
