„Nendel keerulistel aegadel, millega Eesti silmitsi seisab, on meie üks ja selge ülesanne olla enesekindel, olla nõudlik ja olla lootusrikas. Ühiselt me saame hakkama. Ühiselt me suudame seista oma rahva tuleviku eest. Ühiselt me oleme võimelised andma noortele lootust ja kindlasti peab meie südames olema see võitlus ja need kannatused, millega seisab silmitsi uhke ja vaba Ukraina rahvas,“ sõnas Eesti Vabariigi 106. aastapäeva kõnes Isamaa esimees Urmas Reinsalu.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontsertaktusel peetud kõnes ütles Reinsalu, et Eesti inimestele valmistab praegu enim muret kindlustunde puudumine, mille põhjustab nii julgeolekukriis kui ka Eesti sisepoliitiline rahulolematus.
„See kindlustunde puudumine on tegelikkuses väga ohtlik. Jättes kõrvale ainelised probleemid, millega inimesed silmitsi seisavad, habrastab see meie sisemist efektiivust. Sisemist efektiivsust keskenduda olulisele. Keskenduda väikerahvana jõupingutusele raske aeg üle elada,“ hindas Reinsalu.
Isamaa esimehe sõnul istub siiski koos igapäevamuredega Vabariigi aastapäeva pidulaua taha ka lootus. „Me tajume, kuidas meie, tänased eestlaste põlved, oleme selle maa peremehed Ja meil lasub vastus veel sündimata eestlaste põlvede ees anda see maa hoituna edasi. Meie kätest uutele põlvedele.“
Reinsalu rõhutas vajadust jagada tänastele noortele optimismi, sest kui vanemad põlvkonnad on läbi tulnud nõukogude aja ning tormiste 90ndate karastusest, siis noortele on praegune kobarkriis, mis algas pandeemiast, kasvas sealt majandussurutiseks ja mida raamib nüüd sõda Ukrainas, esmakordne kogemus. Ta lausus: „Meie kohustus rahvana on anda noortele optimismi. Anda lootust ja jagada ühiskonnas seda arusaama, et justnimelt inimeste lootusest, inimeste julgusest ja teotahtest luuakse tulevikku ja luuakse ka meie tulevikku suunatud kindlustunnet.“
Reinsalu kõne täistekst on leitav allpool!
Härra rektor mainis seda sõna – tõde. Nendel hetkedel, kus me oleme silmitsi oma ajalooga, kui me vaatame tagasi möödunud 106 aastale ja vaatame ka tulevikku, siis tõde on see, mis peab olema Eesti kodanikele nõutud teave.
Kui minevikule tagasi vaadata, siis tundub, et kõik pidi täpselt nii juhtuma, nagu läks: iseseisvusmanifest, millega Vene riigi alamatest said üleöö iseseisva uue Euroopa riigi kodanikud, riigi hoidmise ja ehitamise aeg ning hiljem riigi taastamise aeg. Kuid tegelikult oleks võinud minna ka teisiti.
20. sajand, lisaks sellele, et ta oli tehnoloogia, universaalsete inimõiguste leiutamise ja arengu sajand, oli ka uusaegse inimkonna ajaloos üks kõige verisemaid sajandeid. 21. sajand on paraku 20. sajandi täiemõõduline laps.
Et oleks võinud minna teisiti; et väikeriigi saatus, väikese rahva saatus ei ole mitte kunagi enesestmõistetav, ei olnud seda 106 aastat tagasi, ega ka 146 aastat tagasi riigi ja rahva kujunemise hetkel, ega paraku ei ole ka tulevikus seda sajandit vaadates – see on tõde.
Eelmise aasta 23. veebruaril olin New Yorgis ÜRO peaassambleel. Välisministrina esinesin erakorralisel peaassambleel, mis oli mõeldud Ukraina täiemahulise sõja esimese aastapäeva markeerimiseks. Millegipärast hakkas peaassamblee president, rahvuselt ungarlane, korraga pärast rääkima vene keeles. Kuidagi spontaanselt ma reageerisin kõne keskel, läksin ka üle vene keelele ja ütlesin: „Härra Putin peab istuma tribunali ees.“
Ka see on tõde, et aasta tagasi oli Lääne kogukonna ja ka Ukraina enda rahva lootus selle sõja lõpetamisele, Ukraina võidule, oluliselt optimistlikum kui täna. Lääs on Ukraina toetamisel ja Venemaa vastustamisel jõudnud paraku sisemisse paradigmaatilisse kriisi. Ja mitte ükski retoorika ega poliitiliselt korrektsed sõnumid ei asenda vajakajäämisi tegudes. Liiga vähe ja liiga hilja.
Vene Föderatsioon kulutas eelmisel aastal sõjapidamisele üle 100 miljardi euro. Lääneriikide kogu abi, koos Ukraina enda võimekusega, oli suurusjärgus 80 miljardit eurot. Liiga vähe ja liiga hilja.
Sõnad sellest, et meil on võime saavutada ja hoida oma vabadust ning me panustame sellesse piisavalt, nagu lääneriigid kõnelevad, ei ole tegelikult hetkel tagatud tegudega. See peab olema Eesti teade maailmale, inimkonnale, Ukrainale.
Vastane on Ukrainale ülekaalukas ja selle sõja venimine aastate pikkuseks on tegelikult agressori strateegiline eesmärk. Lääneriigid peavad suutma, et kogu relvaabi, mis on nende käsutuses, kogu poliitilisest retoorikast hoolimata, tuleb sellel aastal anda, et saavutada Ukraina ülekaal. See on võimalik.
Paraku on olukord selline, et Venemaa majandus on sanktsioonidega kohanenud. Need pole olnud piisavad Venemaa isoleerimiseks. Me näeme tegelikkuses lääneriikide poolt, suuremate liitlaste poolt, sisemist kõhklust. Kui paljud tegelikkuses on võimelised Venemaa kaotuseks ja hindavad, mida see geopoliitilises süsteemis tähendab? Kui paljud riigid on tegelikkuses valmis kõike asetema Ukraina võidu heaks? Tõde on selles, et Lääs pole seni kollektiivse ühikuna olnud võimeline kahe aasta jooksul seda otsust langetama.
Meie minevik, mida meenutas härra rektor, on olnud kantud väga valusatest valikutest. Nii meie endi langetatutest, aga pigem enamuses meile peale surutud valikutest.
23. veebruaril tähistasime ka Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva. Ma lugesin sel nädalal just Nõukogude Liidu sõjaplaane 1939. aastast, mis valmistati selleks, kui Eesti Vabariik oleks lükanud tagasi Baaside lepingu. See oleks tähendanud kiiret ja laiaulatuslikku sõjalist rünnakut Eesti vastu. Eesti vastu, kes paraku oli 1939. aastal üksi.
Täna me teame seda, et Vene rahu, nagu näitavad meie enda ja Ukraina mineviku valusad hetked, on hullem kui sõda.
24. veebruar on Eesti kodudes kindlasti pidulik õhtu. Pered kogunevad katud laua ümber, süüakse kiluvõileibu ja nii paneelmajadel kui eramutel lehvivad sinimustvalged lipud. Aga milline on Eesti perede tunne täna, aastal 2024. Ma arvan, et märksõnaks on neil segastel aegadel kindlustunde puudumine.
See on kindlustunde puudumine seoses meie välise julgeoleku ja jätkuva sõjaga ning sellega kaasnev inimeste truudus Ukraina võidule ning pahameel ja raev Venemaa tegevuse vastu.
Kuid see on ka kindlustunde puudumine, kui me vaatame tänast Eestit.
Eestis on praegu majanduslik stagnatsioon. Üle poole Eesti peredest hindab, et nende toimetulek eelmisel aastal halvenes ja prognoosivad, et see jätkub ka sel aastal. Meil on täna perede kindlus ebakindel. See peegeldab ka selles, et Eestis on juba kaks aastat järjest selle sajandi väikseim registreeritud sündide arv.
Meil on Eestis ka ühiskonna ja poliitilise kindlustunde puudumine.
Ma olen palju rääkinud Eesti inimestega ja nad ei ole rahul laiemalt Eesti riigi poliitilise juhtimise kvaliteediga ja sellega, milline võimetus on tänasel riigi poliitilisel juhtkonnal ühisosa leida.
See kindlustunde puudumine on tegelikkuses väga ohtlik. Jättes kõrvale ainelised probleemid, millega inimesed silmitsi seisavad, habrastab see meie sisemist efektiivust. Sisemist efektiivsust keskenduda olulisele. Keskenduda väikerahvana jõupingutusele raske aeg üle elada.
Ma arvan, et me vajame siis ühiskonnas uut raskuspunkti. Me vajame ühiskondlikku lepet. Ühelt poolt leping kodanikega riigi juhtimiseks, et nende tagasiside ei lähe tühjusesse; teiselt poolt leping, millisena me määratleme end rahvusvaheliselt suhtluses teiste riikidega. Täna on see raskuspunkt nihkunud. Me peame selle uuesti leidma, mis annaks meile rahvana jõu õla edasi liikumiseks.
Kui Vabariigi aastapäeva laua taga istuvad mured, siis laua taga istub peredega koos ka lootus. Lootus rajaneb esiteks kindlusel, mida pakuvad meie varasemad põlved, kes ka riigi loomise, riigi kaotuse ja riigi taastamise ajal olid võimelised hakkama saama.
Täna on kõige hapramas olukorras meie noored, keda peame hoidma; õpilased ja üliõpilased, kelle jaoks see kriiside kaskaad on esmakordne nende elus. Vanemal põlvkonnal on meeles need rasked ajad, Vene aeg, segased 90ndate üleminekuajad. Meie kohustus rahvana on anda noortele optimismi. Anda lootust ja jagada ühiskonnas seda arusaama, et justnimelt inimeste lootusest, inimeste julgusest ja teotahtest luuakse tulevikku, luuakse meie aineline jõujärg, luuakse kultuuri, mis ongi inimesena meie eneseleidmise mõte. Ja luuakse ka meie tulevikku suunatud kindlustunnet.
Meie tõsised probleemid, mille ees me täna seisame, on vältimatult seotud sellega, et meil peab olema enesekindlust. Nii nõudlikust poliitiliste juhtide tegevuse suhtes, kui enesekindlust selles loogikas, et me tajume, kuidas meie, tänased eestlaste põlved, oleme selle maa peremehed. Ja meil lasub vastus veel sündimata eestlaste põlvede ees anda see maa hoituna edasi. Meie kätest uutele põlvedele.
Meid omakorda vaatavad, nagu Homeros kirjutas oma „Odüsseias“, vaikiv enamus ehk siit lahkunud eestlaste põlved. Nemadki panevad meile oma ootuse.
Eesti olgu enesekindel, heatahtlik, naeratav ja väärtusi austav, ühises tegutsemises rõõmu ja uut energiat leidev maa. Nende segaduste ja kriiside keskel on kõige tähtsam, et meis on see sisemine usk ja arusaamine, et me saame koos raskustest üle. Meil olgu arusaamine, et ei ole alternatiivi rahvusvahelisele ega ka omavahelisele koostööle siin maal põhiküsimuste lahendamiseks, et me jääme rahvusena kestma, et meie välise julgeoleku riskid on maksimaalselt maandatud. Ja et Eesti jääks asustatuks üle maa.
Meie lahendus ei saa olla selline, et elu koondub lihtsalt Tallinnasse ja Harjumaale. See ei ole Eesti. Eesti peab jääma asustatuks üle maa.
Raskustega ei tohi leppida. Ajad on keerulised, kuid sisemine jõud ja enesekindlus on kõige tähtsam edasi liikumiseks. Ukraina sõja tulemus on määratlemata. See ei ole Hollywoodi film, kus me saame öelda, et stsenaarium peab lõppema positiivselt, nii nagu iga korralik inimene instinktiivselt teab, et ühel pool on kurjus ja teisel headus ning kurjus peab taganema.
Need dramaatilised, ajaloolise kaaluga sündmused, mis meie silmade ees rulluvad, on erilise tähendusega. Meie enda riigi loomise aeg oli ajalooline aeg, mis sündis meie enda kaasosalusel ja oli kõigi järgnevate põlvedele jaoks otsustava kaaluga. Teine selline ajalooline laine oli 90ndate aastate alul, kus ajalugu toimus, üha kiirenevalt, meie silmade all. Nüüd on uus faas ajaloo tegemises meie enda silme all ja osalusel, ühte või teist pidi. Sellest ajaloo raskuspunktist, mis määratletakse lähimate aastate jooksul, sõltub geopoliitika ehk sõltub olemuslikult meie kestmise turvalisus riigi ja rahvana.
Seetõttu, lisaks inimlikule sentimendile ja meie enda minevikust tulenevale instinktiivsele ja ühemõttelisele kaasaelamisele Ukraina vabadusele, on ühene ka meie arusaam, et kaalul on meie enda riigi ja rahvana kestmine.
Neil hetkedel on hästi oluline mõista, et me rahvana oleme suutnud nii palju helget luua ühiselt. Ka nende enam kui 30 aasta jooksul pärast riigi taastamist. See tähendab, et praeguste raskuste võitmine, nende ületamine saab meil ka eest seisma. See on raske, pingutust nõudev, paraku tuleb keeruline nii see aasta kui ka järgmised, kuid tähtis on see, et me oleme ühiskonnas suutelised aru saama, mis on oluline ja mis on ebaoluline. Tajuma seda, et inimese mõte siin maailmas ei ole lihtsalt olla tarbija kaubamajas või tööjõud, et inimese mõte siin maailmas on surematus – läbi oma vaimse loomingu, inspiratsiooni, läbi oma järeltulijate, läbi oma rahva kestmisesse panustamisse, läbi selle, et sa oled elanud korraliku inimesena, kes on suutnud vastutada iseenda ja lähedaste eest.
Armsad akadeemiapere liikmed, head Eesti Vabariigi kodanikud.
Ma soovin teile ilusat Eesti Vabariigi 106. aastapäeva! Nendel keerulistel aegadel, millega Eesti silmitsi seisab, on meie üks ja selge ülesanne olla enesekindel, olla nõudlik ja olla lootusrikas. Ühiselt me saame hakkama. Ühiselt me suudame seista oma rahva tuleviku eest. Ühiselt me oleme võimelised andma noortele lootust ja kindlasti peab meie südames olema see võitlus ja need kannatused, millega seisab silmitsi uhke ja vaba Ukraina rahvas.
Armas Eesti rahvas, me saame ühiselt hakkama!
Aitäh teile! Elagu Eesti Vabariik!
