Räägime viimasel ajal üha rohkem vaimse tervise probleemidest koroona pandeemia ajal. Arstid on juba pikalt toonitanud noorte suurenenud suitsidaalsust ja kasvanud ärevushäireid. Inimesed on piltlikult öeldes läbi. Pandeemia ei ole mõjutanud vaid füüsilist, vaid ka vaimset tervist ja sellel võivad olla kaugemalegi ulatuvad tagajärjed, kui füüsilisel põdemisel.
Ebakindlusest tingitud ärevus, teadmatus ja hirm võimendavad psühholoogilisi probleeme veelgi. Seetõttu on kurvastav näha, kuidas valitsusjuht on kõigist võimalikest valinud just ähvardamise tee. Kui mõned nädalad tagasi tundus see isegi kohane, kui peaminister rääkis piirangute rikkujate karmist karistamisest, siis nüüd näib valitsusjuht juba lahmivat.
Olukorras, kus riik on juba üle aasta talunud erinevaid piiranguid, ebakindlus tuleviku ees on suur ja vaim väsinud, ei ole vaja uute ähvardustega välja tulla. Õpetava ja ülalt-alla suhtlemisega ei mõjuta neid, kes ei ole aasta jooksul pandeemiat uskuma hakanud. Küll aga murrab see veel ja veel rohkem neid, kes tunnevad, et enam ei jaksa. Ei jaksa töötuna kuidagi hakkama saada, ei jaksa sotsiaalsete kontaktide ja tavapärase rutiinita, ei jaksa selle tohutu pinge ning ebakindluse tingimustes.
Ebakindlusest tingitud ärevus, teadmatus ja hirm võimendavad psühholoogilisi probleeme.
Näeme, kuidas kogenud riigijuht Angela Merkel tunnistas oma viga ning tühistas Saksamaale esialgselt plaanitud lihavõttepühade aegsed piirangud. Põhjus oli lihtne, need oleksid toonud rohkem kahju kui kasu. Meie valitsus käib aga ähvardamise teed. Jah, meie piirangud ei ole olnud nii ranged kui paljudes teistes riikides ning nakatumisnäitajad on murettekitaval tasemel.
Siiski, kuskil on piir ja peab olema arusaam sellest, millest on abi ja millega tehakse kurja. Kui me ühe käega hoiame lennuliikluse lahti ja lubame tšarterlendudel meie inimesi Egiptuse ja Hispaania vahet lennutada ning uusi viiruse vorme koju tuua, ei tohi ka teise käega ähvardavalt näpuga viibutada nendele, kes igati piirangutest kinni peavad.
Peaministri küsimusele selle kohta, kas loeb sõnum või suur nakatunute arv, on mul lühike vastus. Valitsusjuhi sõnal peab olema sama suur kaal kui tema tegudel. Sõnum loeb!
