Eelmise valitsuse rahvastikuminister Riina Solman on Tallinna linnavolikogu liikmena rahul, et pealinnas on rakendunud perepileti süsteemi ühtlustamine, mida ta ministrina riigi tasandil kavandas.
“Rahvastikuministri ametkond uuris perepileti üle-eestilist toimivust ning plaanis välja töötada perepiletisüsteemi ühtlustamise süsteemi ilma seadusandlust muutmata. Loodan, et Tallinna eeskuju kutsub tegutsema ka teisi maakonnakeskusi, sest lasterikkad pered ei tohiks tunda end Eestis, eriti omavalitsuste või riigi rahastatavates asutustes, et nad ei mahu rohke laste arvu tõttu peres etteantud piiridesse. Õieti on piinlik, kui riik loob ise meie väikese rahvaarvu juures praktikat, kus perepiletit väärivaks perekonnaks loetakse vaid vanemaid kahe lapsega. Loodan, et riigi tasandil minu algatatuga samuti edasi liigutakse ja lasterikaste perede lapsed ei pea väljaspool pealinna kannatama ebasoosingut,” selgitas linnavolinik Riina Solman.
Solmani sõnul on tal Tallinna volinikuna kindlasti esiplaanil rahvastiku- ja perepoliitika ning sotsiaalhoolekanne, kuna omavalitsustel on hoobasid kuidas peresid paremini toetada ja kuidas rahvastikuprotsesside erinevaid tahke paremini planeerida.
Iga omavalitsus ei peaks ajama oma perepoliitikat, vaid riiklik standard peaks kehtima igal pool ühtlaselt.
“Arvan, et iga omavalitsus ei peaks ajama oma perepoliitikat, vaid riiklik standard peaks kehtima igal pool ühtlaselt. On igati kiiduväärne, kui omavalitsused leiavad võimalusi eraldi toetusteks puuetega inimestele ja lastega peredele. Ranitsatoetus, sünnitoetus, kodus kasvava lapse toetus, matusetoetus jne on igati kiiduväärt algatused, kuid need ei tohiks olla sõltuvuses mõlema vanema sissekirjutusest aastaid ühes kohas. Peaks piisama, kui üks vanematest on pikemalt omavalitsuse elanik olnud ning teises omavalitsuses toetusest lihtsalt loobutakse. Täna saab aga vanemate erinevast sissekirjutusest toetuse kättesaadavusel justkui karistus. Inimesed võivad omada erinevaid sissekirjutusi, sest Eesti on väike ja mobiilne riik,” ütles Solman.
“Rahvastiku- ja perepoliitika seisukohalt on Tallinnas äärmiselt olulised ka lõimumise-, rände- ja kodanikuühiskonna küsimused. Alustades sellest, et Tallinn ei peaks suuremate hüvedega maapiirkondadest inimesi ära meelitama. Oluline on, et hea elamisväärne elustandard oleks igas Eesti piirkonnas. Täna tõmbab rahvastikuprognooside kohaselt Tallinn suure osa maapiirkondade nooremaid elanikke siserände korras endale. Ka teine pool rändest, täpsemalt uussisseränne, puudutab ennekõike Tallinnat. Seetõttu on eesti keele oskuse, meie kommete ja tavade tundmise, integratsiooni ja lõimumise ning toimetuleku teemad Tallinnas igapäevased küsimused meie riiki elama saabunuile. Oluline on kodanikuühiskonna ja abiorganisatsioonide kaasamine erinevate linna teenuste pakkumisel. Kui täna riigi tasandil need poliitikad ei toimi, on ka omavalitsusel palju suurem surve asju lappida.”
“Eraldi tegelemist vajab linna tasandil sotsiaalhoolekande valdkond, laste ja perede kõrval on suur küsimärk, kuidas võimaldada meie eakatele inimväärne toimetulek, et need, kel elukaare teine pool käsil, ei peaks tundma endid ühiskonnast isoleerituna või väljatõugatuna. Riiklik pension täna inimväärset elu ei taga ning muinasjutt teise sambasse kogutud raha eest pensionärina palmisaarel puhata ka avalikult ümber lükatud. Küll aga on eakaid puudutavalt kodanikuühiskonna kaasamisel siiani rakendamata suur kasutamata potentsiaal,” rääkis linnavolinik oma plaanidest.
