3. jaanuaril kell 10.30 helisesid relvarahu 101. aastapäeva puhul kõikjal Eestis kirikute kellad, süüdati mälestusküünlad ja asetati mälestuskimbud Vabadussõja mälupaikades. 101 aastat tagasi 3. jaanuaril jõustus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud relvarahu ja õnneks pärast seda relvad Vabadussõjas enam rääkima ei hakanudki. Kuu aega hiljem, 2. veebruaril 1920 kirjutati alla Tartu rahuleping, mis avas tee Eesti Vabariigi rahvusvahelisele tunnustamisele.
Kaitseminister Jüri Luik mälestas Vabadussõjas langenuid ning tähistas relvarahu kehtima hakkamist Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel asetades pärja „Eesti rahvalt“ Vabadussõja võidusamba jalamile.
Kaitseminister Luige sõnul tähistame täna ajaloolist hetke, kui sõda lõppes ja vabadus algas ning mälestame omariikluse eest võidelnud Eesti mehi ja naisi, koolipoisse ja -tüdrukuid.
„Võit Vabadussõjas pani aluse Eesti riikluse ülesehitamisele,“ lausus Luik.
Ta rõhutas, et Eesti iseseisvust, mis kinnitati 24. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepinguga, ei saavutatud kellegi armust, vaid 400 päeva kestnud ägeda vastupanu ja suurte ohvritega. „Vabadussõda oli eesti rahva sihikindel ja edukas võitlus enesemääramise eest,“ märkis Luik.
Kaitseminister selgitas, et sõja otsustavas faasis, novembris 1919, oli Eesti sõjaväes ligi sada tuhat mõõka ja tääki ehk pea iga kümnes Eesti elanik haaras relva vabaduse kaitseks ning kogu rahvas toetas võitlejaid ida- ja lõunarindel. „Niivõrd tugev ja ennastohverdav pühendumine oma iseseisvusele on harukordne kogu maailma ajaloos,“ ütles Luik. Eesti vabaduse eest võideldes kaotas elu umbes 5000 sõdurit. „Me langetame pea oma sangarite mälestuseks ning peame igavesti kalliks nende kangelastegusid,“ lisas Luik.
Luik märkis, et tänaseks oleme elanud pea kolmkümmend aastat iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis – meie isamaa pole kunagi varem olnud nii hästi kaitstud, arenenud ja oma loomulike liitlastega lõimitud, kui praegu.
„Tõsi, peame vastu seisma uutele väljakutsetele ja ohtudele, kuid me suudame edukalt kohaneda ja tegutseda muutuvates oludes,“ sõnas Luik ning kutsus üles võtma eeskuju Vabadussõja kangelastest tegutsedes kriitilistel hetkedel üksmeelselt, vastutustundlikult ja otsustavalt. „Me ei tohi kunagi unustada, et sõltumatus, vabadus ja tõeline demokraatia vajavad hoolt ja kaitset iga päev,“ sõnas kaitseminister.
Kagu-Eestis asetati Isamaa erakonna mälestuskimbud Põlvas, Valgas, Võrus ja Värskas asuvatele Vabadussõja monumentidele
EELK Põlva Maarja koguduse õpetaja, Kaitseliidu Põlva maleva kaplan Toomas Nigola märkis oma mõtiskluses, et ajal, mil valitsev tarbijamentaliteet küsib iga liigutuse kohta: “mis ma selle eest vastu saan?”, on ehk kummastavgi mõelda inimestele, kes tõid nii suuri ohvreid ühe väikese rahva vabaduse eest. „Vabaduse eest, millest nad ise osa ei saanudki. Tõsi, küllap oli toonaste võitlejategi hulgas väga mitmesuguste motiividega inimesi, kuid kui toonaseid mälestusi lugeda, jääb mulje, et aatelisust ja mehisust oli siiski ka aukartustäratavalt palju.“
Juba ammustest aegadest peale on sangarid kehastanud ülluse ja julguse, füüsilise ja moraalse tubliduse ideed, mis võib, kuid tingimata ei pruugi neile endale kaduvilmset kasu tuua, ilma milleta aga oleks maailm hoopis teistsugune – ja mitte tingimata parem.
„Vahest just praegusel tarbijamentaliteedi võidukäigu ajal on eriti oluline tulla taas ja taas nende mälestussammaste juurde, mis igas linnas ja muidu suuremas asulas meenutavad meile noid vooruslikke, mehiseid mehi ja naisi, tänu kellele meil on võimalik elada vabas Eestis. Tulla siia, tuua siia ka oma lapsi ja sõpru, ja mõtiskleda selle eeskuju üle, mida nad meile on pärandanud,“ märkis Nigola.
Mälestushetk sõjasangari kalmul
Pärast pärja asetamist Põlva Vabadussõja ausambale suunduti ka Põlva kalmistule, kus toimus mälestushetk just 3. jaanuaril 102 aastat tagasi 26-aastasena langenud leitnant Richard Rumme haual. Rumme langes Kärstna lahingus, mille käigus pandi seisma enamlaste pealetung Viljandile. Esialgu lahingu toimumiskohas maamulda sängitatud Richard Rumme ümbermatmine Põlva kalmistule toimus sama aasta märtsikuus.
Richard Rumme perekonna rahula korrastati Viljandi Muuseumi direktori Jaak Pihlaku innustusel ja Kaitseliidu Põlva maleva vabatahtlike eestvõttel ülemöödunud suvel.
