Mitmetes euroliidu maades on sisseränne jõudnud sellisele tasemele, et on hakanud ühiskondi seestpoolt õõnestama. Meie eesmärk peaks olema säärase olukorra vältimine. Vikerraadio saatesarja “Harri Tiido taustajutud” migratsioonist kõnelevas lugudeseerias on varem käsitletud rände tausta, suunda ja probleeme. Seekord jõuab Harri Tiido igivana küsimuse juurde – mida teha?
Euroopa Liidus on raske rahvusvahelistest kohustustest täielikult mööda hiilida, seega jäävad praktilised meetmed, mille vastu ei tohiks kellelgi justkui midagi olla.
Alustame arenguabist. Arvan, et meie arenguabipoliitika keskmes peaks olema raha eraldamine naiste ja tütarlaste haridusele, mis vähendab rahvastiku juurdekasvu, ja pereplaneerimisele sama eesmärgiga.
Toome näite – aastatel 1976 kuni 2008 maksis USA Egiptuses kinni pereplaneerimisprogrammi ja selle abil õnnestus vähendada sündide arvu ühe naise kohta 5,6-lt kolmeni. Kui USA rahastamise lõpetas, tõusis sündivus kiirelt 3,5-ni. Aastal 2018 käivitas Egiptuse valitsus programmi “Kaks piisab” ja Euroopa Liit lubas selle toetuseks 27 miljonit eurot. Tulemusi on veel vara hinnata, kuid see on üks näide, kuidas tulevasi rände lähtemaid kohelda.
Teine meede on pagulaslaagrid. Aastal 2015, veel enne Euroopa pagulaskriisi, pöördus üks Jordaania mõttekeskus kahe mehe poole palvega aidata leida lahendusi pagulasprobleemile. Need mehed olid majandusteadlane ja migratsiooniekspert Paul Collier ning Oxfordi migratsiooniekspert Alexander Betts. Meeste uurimistöö päädis raamatuga “Refuge” elik “Turvapaik”, alapealkirjaga, “Muutes rikkis pagulassüsteemi”. Siit alates kasutan paljuski nende mõtteid.
Kõigepealt asjaolu, et valdav enamus pagulastest ei pürgi kuhugi kaugesse riiki, vaid jääb kas oma riigis teise kohta või naaberriiki. Paar aastat tagasi jäi kriisimaade lähiriikidesse pidama umbes 85 protsenti pagulastest. Paraku on harilikult tegemist riikidega, kelle majanduslik arengutase ei ole piisav suurte pagulashordide majutamiseks. Näiteks Liibanon on andnud peavarju rohkem kui miljonile Süüria pagulasele, kes moodustavad umbes neljandiku riigi elanikkonnast.
Kuid põhimõte, et pagulased peaksid jääma kodumaa lähistele, on igal juhul väärt toetamist ja selles plaanis pakuvad Collier ja Betts ka mõningaid mõtteid.
Üks teema on pagulaslaagrid. Üldiselt nähakse neid kui pagulaste ajutise peatumise keskusi ja sellest tuleneb ka nende laagrite korraldus. Kuid vaatame seda terminit “ajutine”. Keenias on Dadaabi nimeline pagulaslaager, mis rajati aastal 1992, majutamaks 90 000 Somaalia pagulast. Kui autorid tutvusid sellega aastal 2016, oli laager 25 aastat vana ja majutas umbes pool miljonit inimest.
Nakivale pagulaslaager Ugandas asutati aastal 1958 ja ikka tiksub edasi nii-öelda “ajutise nähtusena”. Suur osa pagulaslaagritest on ka väljaspool avalikkuse tähelepanu ning rahastamist.
Praegu kulutab rahvusvaheline üldsus umbes 75 miljardit dollarit aastas nende kümne protsendi pagulaste peale, kes on jõudnud arenenud riikidesse, ja vaid umbes viis miljardit nende 90 protsendi peale, kes on kinni naaberriikides. Või inimese kohta jagades – 135 dollarit pagulasele arenenud maailmas ja üks dollar kolmandas maailmas.
Pagulaslaager kui selline võib aga olla osa lahendusest. Kõigepealt on vaja lahti saada arusaamast, et aastakümneid eksisteerinud pagulaslaagrid on ajutised nähtused.
Alustaks sellest, et tunnistaks pagulastekeskuste pikaajalisust. Seejärel oleks ehk võimalus need laagrid rajada linnadena või muuta olemasolevad laagrid linnasarnasteks asulateks koos kogu infrastruktuuriga. Kindlasti kuuluksid sinna koolid, haiglad, mis on mehitatud valdavalt pagulaste endi seast leitud erialainimestega.
Ja selleks, et pagulastel säiliks tööharjumus, oleks kasulik neisse keskustesse rajada ka tootmisüksused, milleks rahvusvaheline kogukond võiks sõlmida soodustingimustel lepinguid asja vastu huvi üles näitavate firmadega. Kui laager-linnas on ka majandustegevus, saab sealt laekuvate maksudega toetada ka asukohariigi eelarvet.
Loomulikult peaks iga saabuva pagulasega allkirjastatama ka lepingu, mille kohaselt nõustub pagulane kodumaal olude muutudes laagrist tagasi koju suunduma.
Pilk rahvusvahelistele reeglitele
ÜRO Pagulaskonventsioon pärineb aastast 1951. Täiesti legitiimne oleks see välja võtta, läbi vaadata ja vajadusel näiteks lisaprotokoll vastu võtta või konventsiooni muuta. Ma ei ole jurist, aga karta on, et ÜRO liikmesmaad võivad selles küsimuses jaguneda eri leerideks. Kuid näiteks pagulaslaagrite staatuse muutmine vajaks mingit rahvusvahelist legaalset alust.
Euroopa saaks ka eraldi üht-teist ära korraldada. Praegu on olemas niinimetatud “sinise kaardi” süsteem kvalifitseeritud isikutele sissesõidu võimaldamiseks. Kuid arutusel on ka laiemaid variante pagulaste ja üldse immigrantidega tegelemiseks.
Üks variant, kus Eesti saaks tublisti kaasa aidata, oleks sisserändajatele ID-kaardi nõude kehtestamine. See tähendaks, et iga Euroopa Liidu pinnale jõudnud sisserändaja, on ta siis pagulane või muu tulija, saaks ID-kaardi biomeetriliste andmetega. Euroopa Liidus oleksid kõik nende kaartide andmed keskses registris, kuhu iga piirivalvur ja politseinik saaks reaalajas päringu saata ja isiku staatust kontrollida.
Praegu on probleem tegelastega, kes ühes kohas varjupaigataotlusele eitava vastuse saamise korral lähevad järgmisesse riiki ja alustavad kõike algusest peale. Kui igaühel oleks ID-kaart, oleks lihtsam – näitad politseinikule ID-kaarti ja kohe on näha sinu staatus Euroopa Liidu pinnal. Kui kaarti ei ole, siis, palun, sõrmejälg ja sama info taas olemas. Kui aga ka siis ei ole andmepangast vastust, tähendab see, et tegemist on illegaaliga koos kõigi järelmitega.
Lisaks teema, mida üldiselt püütakse vältida – kultuuriline keskkond ja selle säilitamine Euroopas. Valdav osa sisserändajaist tuleb teisest kultuuriruumist ja on ilmne, et eurooplastel tekib mure oma ruumi säilimistingimuste pärast ja igal rahval on õigus võidelda oma kultuuriruumi säilimise eest.
Tegelikult taandub see vastuolu küsimusele, kas vähemustel on õigus enamusele oma reegleid peale suruda ning kuivõrd enamusel on õigus oma reeglite täitmist nõuda. Sisserändajad on tihti üpris teadlikud oma õigustest, kuid märksa vähem pööravad nad tähelepanu oma kohustustele.
Järelikult tuleks need õigused ja kohustused sõnastada lepingus, mille iga sisserändaja peab kas allkirjastama või siis sellest loobuma koos järelmitega, nimelt vajadusega lahkuda.
Allkirjastatav leping peaks sisaldama kohustuse aktsepteerida uue asukohariigi seadusi, mitte esitama nõudeid oma religiooni või kommete seadustamiseks, kinnituse sellest, et saadakse aru asukohariigi kultuurilisest olemusest, kohustutakse mitte tegutsema asukohariigi seadusandluse vastaselt ja nii edasi kuni kohustuseni lahkuda, kui päritoluriigi olukord on muutunud turvalisemaks.
Sellist lepingut on aga keeruline sisse viia ühes eraldivõetavas riigis. Parem oleks seega teema tõstatada Euroopa Liidu tasandil, saavutamaks ühist kokkulepet taolise lepingu tekitamiseks.
Eesti on koos Luksemburgi ja Lätiga Euroopa Liidus enim välisriikide kodanikke omavate riikide nimistus. Luksemburg on klass omaette umbes 40 protsendiga, Lätis on teiste riikide kodanikke umbes 14 protsenti ja Eestis vist 13,2 protsenti, kui ma ei eksi.
Minu teada on Eesti seda protsenti ka kasutanud pagulaste jaotussüsteemide aruteludes, kuid kuulu järgi on argumendi mõju järjest nõrgenenud. Tegelikult tasub see number pidevalt käepärast hoida ja lisaks tasuks meil ajada ka proaktiivset sisserändepoliitikat.
Varasemates taustajuttudes on juba mainitud Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa proaktiivset ja valikulist sisserändepoliitikat. Sellest võiksime õppust võtta – haritud ja vajaliku erialaga inimesi tasub suisa kutsuda Eestisse ja nende turvil saab ka näidata meie rändepoliitika avatust, mis võimaldab paremini vastu seista erinevatele lainetele Euroopa Liidus ning reklaamida sarnast suhtumist kogu Euroopa ulatuses.
Olgem ausad, mitmetes euroliidu maades on sisseränne juba jõudnud hävitavale tasemele ja meie eesmärk peaks olema sama saatuse vältimine.
Kuvand teisest kultuurilisest keskkonnast
Eraldi teema on lühiajaline tööränne. Kui Eestis on selle järele vajadus, siis tuleb seda soodustada. Kui meile tulevad tööle ukrainlased või valgevenelased, siis on see lisaks tööjõuvajaduste rahuldamisele ka arenguabi neile riikidele, sest need ajutised töölised kannavad oma tulu enamuses päritoluriiki ja see aitab kaasa sealse majanduse arengule. Nii nagu Soomes töötamine aitab Eestit, aitab Eestis töötamine meist seni veel vaesemaid riike.
Omaette teema on Euroopa Liidu piiride kontroll, eelkõige Vahemerd ületava pagulasvoo haldamine. Regulatsioonid on muutunud järjest karmimaks ja see trend on toetamist väärt. Lisaks on vaja jätkata lepingute sõlmimist Põhja-Aafrika riikidega, kust pagulased vahendajate abiga teele asuvad. Lepingud tagaksid teatava tasu eest selle, et merel kinni peetud pagulasaluseid ei veeta Euroopasse, vaid suunatakse tagasi lähteriiki.
Ja kõige aluseks peaks olema sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses toimuv kampaania, et pagulasi tegelikult Euroopas ei oodata. Vajalikud on selgitused, et on kindlad nõuded, millele igaüks ei pruugi vastata, et ei soovita pagulaste koondumist kinniseks kogukonnaks, et ei ole piisavalt mošeesid ja halal-toitu kõikjal Euroopa maades jne.
Elik tuleks tekitada kuvand teisest kultuurilisest keskkonnast ja see kuvand peab olema piisavalt tugev. Seismaks vastu pagulastevedude korraldajate loodud kuvandile kergest elust saksa sotsiaalsüsteemi kukil või muud sellist.
Niipalju siis taustaks rändeteemale.
