Pärnu maakohus tunnistas 24. augustil laste väärkohtlemises süüdi 2013. aastal aasta ema tiitliga pärjatud Malle Kobini ja karistas teda reaalse vangistusega.
ERR-i andmetel karistas kohus 67-aastast Malle Kobinit nelja aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Maakohus tunnistas Kobini süüdi omastamises, alaealistelt seadusliku aluseta vabaduse võtmises ja nende kehalises väärkohtlemises.
Malle Kobinile arvati süüks kuritegude toimepanemist viie 9-17-aastase kasulapse suhtes. Talle heideti ette nende korduvat käe ja jalaga löömist ning nende erinevatesse ruumidesse sulgemist viiest minutist kuni mitme päevani.
Ebaseadusliku vabaduse võtmise paragrahvi alusel süüdistati naist ka selles, et ta sundis lapsi karistusena seisma 12 tundi või kauemgi ühe koha peal. Peale selle heideti Kobinile ette tema juurest ära kolinud täisealise noore jalgratta, arvuti ja muude asjade omastamist.
Malle Kobin kohtus end üheski kuriteos süüdi ei tunnistanud. Kokkuvõtvalt leidis aga kohus, et Kobinile esitatud süüdistus on täies mahus tõendamist leidnud.
Kriminaalmenetluse kuluna peab Kobin tasuma riigile 981,08 eurot ja kannatanute esindaja tasud kogusummas 6566,72 eurot. Kobini valitud kaitsjale makstud tasu 10 500 eurot jääb naise enda kanda. Kohtuotsus ei ole jõustunud. Kohtumenetluse pooltel on õigus esitada 15 päeva jooksul apellatsioon Tallinna ringkonnakohtule.
Rahvastikuminister Riina Solman sedastab, et nõustub Eesti Arstide Liidu eestseisuse ning Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liikme perearst Karmen Jolleriga, kes tunnistab sotsiaalmeediapostituses, et Malle Kobina kohta kirjutatust teada saades hakkas tal sedavõrd halb, et ei suutnud esiti kajastust isegi lugeda.
“Malle Kobin mõisteti kasulaste väärkohtlemise eest neljaks aastaks ja kuueks kuuks vangi – see on kaitsetute laste ja vägivallaringi katkestamiseks oluline otsus. Liiga tihti jäävad koduseinte vahel toime pandud kuritööd tõenduseta ja seetõttu ka karistuseta. Lapsed on aga ise võimetud end kaitsma ja aitama ning vajavad ümbritsevate kaitset. Selleks on vaja kõigi ühiskonnaliikmete tuge ja märkamist. Et naabrid, tuttavad, ametnikud, õpetajad, isegi juhuslikud möödakäijad ei pööraks pilku ära. Vahel piisab vähemast. Teinekord on aga vaja olla järjekindlam. Kindel on aga see, et kuni me ei aita hädasolijaid lapsi, ei suuda me murda vägivalla ringi.
Et anda lootust ka neile, kes ei usu, et sekkumine midagi muudab, on määratud reaalne karistus oluline. Vägivallatseja ei saa peitu pugeda ning tegude eest tuleb vastutust kanda täiel määral. See näitab, et tegelikult inimesed hoolivad ning ka kohtusüsteem ja seadused võimaldavad vägivallatsejaid takistada ja karistada.
Loodan, et tema ohvrite eludes paistab täna päike,” märgib Riina Solman.
