Maailma mastaabis on hetkel peamiselt kaks viirusega tegelemise meetodit. On riigid, nagu Ühendkuningriik ja Rootsi, kes on praktiliselt kogu 70+ aastase rahva garantiini pannud. Ülejäänud elanikkond, kellel suur risk puudub jätkavad mingilgi määral oma igapäevast elu. Teise variandina on riigid kes on välja kulutanud täieliku karantiini, nagu näiteks Eesti, Taani ja mitmed Ameerika osariigid.
Nendel kahe versiooni võrdlemisel tuleb tähele panna, et mõlemal meetodil on märkimisväärne ühisosa. Näiteks Itaalia kehtestas aslgselt osalise garantiini, kui sellest kasu polnud ja haigusjuhtumite arv ülepea kasvas kehtestati täielik liikumiskeeld.
Riikide suurimaks mureks on, kuidas kehtestada karantiin ilma elu ja kaupade liikumist seiskamata. Lisaks on tekkinud erinevad ideed, kuidas hoida majandust täielikult kokku kukkumast. Selle tarvis on rakendatud erinevaid meetodeid. Eestis kaalutakse 70% ulatuses töö kaotanutele töötasu maksmist. Inglismaal on selleks suuruseks lausa 80%. Lisaks on USA riigireserv alandanud märkimisväärselt laenuintresse ning Euroopa Liit suurendab rahatrükki.
Kõik need lahendused saavad olukorda pehmendada vaid ajutiselt. Näiteks läheb töö kaotanutele Eestis 70% ulatuses palga kompenseerimine maksma 250 miljonit eurot kahe kuu jooksul. Selliste meetmete rakendamine pikema aja jooksul ei ole ühegi riigi jaoks jätkusuutlik.
Kõik sellised ajutised meetodid panevad maailma majanduse tohutu surve alla. Kui kriis oma praeguses mastaabis pikemalt jätkub ja me liiga kergekäeliselt rahas laiali jagame, võib tulemuseks olla 2008nda aastaga võrreldav majanduskriis.
Selle ärahoidmiseks peame olema vastutustundlikud ning vältima kergekäelist raha jagamist. Selle kriisi jooksul saab olema palju ebamugavust paljudele inimestele, aga kui me ette ei vaata võime lõpetada palju hullemas seisus. Senikaua kuni maailmamajandus kriisist taastub tuleb meil üritada säilitada Eesti ettevõtete võimekus ning juhul kui kriis osutub lühiajaliseks saame pärast isolatsiooni ja karantiini taastada majanduskasvu.
