Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski on tõenäoliselt üks vähestest inimestest Eestimaal, kes on läbi lugenud kõikide linnade, valdade ja maakondade arengukavad. Mida ta soovitab kohalikele omavalitsustele, kes uuendavad arengukavasid?
Hiljuti valiti kohalikele omavalitsustele volikogusid ja sõlmiti koalitsioonikokkuleppeid. Paljud kohalikud omavalitsused plaanivad arengukava uuendamist, samuti ootavad uuendusi maakondade arengustrateegiad. Mida statistiku ja Eesti elaniku vaatevinklist võiks edasiste tegevuste kavandamisel arvestada?
Rahvastik on teema, millest ei tohiks mööda vaadata üheski piirkondlikus arengudokumendis. Suuresti jagunevad Eesti haldusüksused rahvastikus toimuva järgi kaheks: ühtedes rahvaarv kasvab ja teistes kahaneb. Kasvava rahvastikuga piirkondades on võtmeküsimus, kuidas viia infrastruktuur vastavusse suureneva elanikkonna vajadustega. Kahaneva rahvaarvuga piirkondades on päevakorras, kuidas väärikalt kahaneda ja seejuures tagada, et kõik vajalik oleks olemas. Oluline on ka mõttearendus, kuidas kahanemist pidurdada või isegi kasvule pöörata.
Jälgida tasub rahvastikunäitajaid
Lisaks on kõikides omavalitsustes lahendada eriilmelised ülesanded, mis tulenevad Eesti Vabariigi põhiseaduses püstitatud eesmärgist tagada rahva, kultuuri ja keele kestmine läbi aegade. Rahvastiku aspektist tähendab see, et peame suutma tagada keele ja kultuuri kestmiseks piisava arvu eesti keele ja kultuuri kandjaid. Neid pole kindlasti liiga palju! Isegi mitte neis Eesti piirkondades, kus rahvaarv praegu kasvab.
Keele ja kultuuri kandjate piisava arvukuse tagamiseks on vaja, et neid järjest juurde sünniks ja kasvaks. Sellesse, et Eesti loomulik iive positiivseks muutuks, saab panustada iga kohalik omavalitsus ja maakondlik arendusorganisatsioon. Ülesande täitmine algab ülesande püstitusest. Oleks loomulik, kui rahvastiku taastootmine on iga piirkondliku arengudokumendi üks olulisemaid eesmärke.
Mis rahvastikunäitajaid võiks jälgida? Muidugi rahvaarvu, loomulikku iivet, rändesaldot. Erilise tähelepanu all aga võiks olla sündide arv. Olulised on kõik lapsed! Ilma esimeste ja teiste lasteta ei saa sündida ka kolmandad lapsed, aga kui pole peresid, kuhu sünnib kolmandaid, neljandaid ja rohkem lapsi, ei jõua Eesti sündimus kunagi taastetasemele ehk oleme kerge hääbumise kursil.
Et sünniks rohkem lapsi
Mida on laste sünniks vaja? Soovi ja võimalusi soovi täitmiseks. Iga piirkond saab sellesse panustada! Hirme on võimalik maha võtta. Näiteks hirmu, et töö ja pereelu pole ühildatav. On võimalik väärtustada lastega peresid. On võimalik luua tingimused, et kõik soovid, kus lapse saamine meditsiiniliselt võimalik, ka lapse saamisega lõpeksid.
Mis mõõdikud siin seada? Kui sündide arv kasvab, võib loota, et on hästi. Kontrolliks tasub vaadata ka sündimuskordajaid. Mõistlik on jälgida sünnitamisealiste naiste arvu dünaamikat, sest isegi siis, kui suhtearvud on mõnda aega head, on väga oluline, et ka absoluutarvudes hea seis oleks.
Tähtis on teada, kas pered soovivad lapsi saada, mis põhjused seda soovi kahandavad ning miks soovid ei täitu. Teadmispõhiseks käitumiseks on vajalik korraldada vastavaid uuringuid ja seejärel julgust saadud tulemustega arvestada. Uuringut võib korraldada iga kohalik omavalitsus, aga märksa mõistlikum on seda teha teiste kohalike omavalitsustega koostöös: tuleb odavam ja saame võrdlusandmed teiste omavalitsusüksustega
Pole tööd, pole inimest
Kõrgkoolid ja kutsekoolid ei saa paikneda igas külas. Paratamatult tuleb paljudel inimestel teatud eluperioodil senisest elukohast lahkuda ja mujal õppima asuda. See pole probleem! Probleem on, kui kooli lõpetanul pole võimalust tagasi tulla, sest pole sobivat tööd või ettevõtluse arengut soodustavat keskkonda.
Praegune seadusandlus ei kohusta kohalikke omavalitsusi ettevõtlusega tegelema. Usun, et on väga vähe kohalikke omavalitsusi, kus pole mõistetud ettevõtluse ja majanduse arengu tagamiseks töö tegemise vajadust. Kui inimesel pole tööd, on vaid aja küsimus, millal selles piirkonnas pole enam ka inimest.
Kohalik omavalitsus ise ei peaks ettevõtlusega tegelema, küll aga aitama kaasa, et oleksid tingimused ettevõtluseks.
Igal piirkonnal on oma teemad, mis vajavad arendamist. Maapiirkondades on selleks tõenäoliselt teede seisukord, energia varustuskindlus ja kiire interneti kättesaadavus. Oluline on ka toimiva sotsiaalse infrastruktuuri olemasolu.
Inimesed ei peaks kusagilt lahkuma selle pärast, et tema lapsel pole võimalust käia lasteaias, saada kohalikust koolist konkurentsivõimeline haridus, tegeleda hobidega, tunda end turvaliselt, sest arstiabi pole vajadusel kättesaadav ja vanavanematel pole inimväärset võimalust vananeda jne. Eespool kirjeldatud mõtetes pole küll palju originaalsust, kuid kordamine on tarkuse ema.
