Riigikogu Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder esitas 21. aprillil infotunnis peaminister Kaja Kallasele küsimuse kriisijuhtimise teemal ning märkis, et valitsus esitas Riigikogule nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse, mis tõi piketid tänavale ja politsei Riigikogu ümber ning on tekitanud suurt poleemikat ja vastasseisu.
„Ja teie valitsuse liikmed ja koalitsiooni Riigikogu saadikud on aktiivselt kaitsnud selle seaduseelnõu ettepanekuid, et anda erivolitused ametkondadele alaliselt ja muuta n-ö kehtivat seadust siis alaliselt. Nüüd Riigikogu menetluse käigus vist me jõuame sisuliselt Isamaa ettepanekuni, et need erivolitused kehtiksid ainult eriolukorras ja hädaolukorras. Minu arvates ka see hädaolukorra küsimus vajab veel lahtiharutamist, piisaks ainult eriolukorrast. Aga me jõuame enam-vähem selle tulemuseni ja valitsuse ettepandud seadus muutub väga põhimõtteliselt. Öelge palun, kas valitsus nüüd võtab selle eelnõu tagasi või nõustub nende väga põhimõtteliste ja oluliste muudatustega, et selliseid volitusi alaliselt ametkondadele ei antagi. Ja kas te olete jätkuvalt teist meelt kui nüüd Riigikogus saavutatav lõpptulemus, jääte enda juurde ja valitsus jätkuvalt on sellel seisukohal, et selliseid volitusi ametkonnad vajaksidki alaliselt Eestis?
Kallase vastusest kõlas, et valitsusel ei ole kunagi olnud eesmärke kasutada Terviseametit, politseiametit muudel juhtudel, kui nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjumiseks vaja on.
„Seetõttu eriolukorras ja hädaolukorras. Ega muud mõtet pole olnud. Nüüd, kui EKRE soov ja ilmselt siis ka Isamaa soov või teie ühine soov on olnud see, et need kaks sõna sinna juurde lisada, siis see ei muuda ju selle asja põhimõtet. See on täpselt see, mida ka valitsus on mõelnud, et siis, kui meil on hädaolukord, kui meil on eriolukord, meil on vaja kontrollida seda, et meil on piirangud ja nendest piirangutest peetakse kinni, et politseil oleks siis ka otse õigus neid asju menetleda, mitte ainult koostöös Terviseametiga, et see bürokraatlik ahel oleks lühem, siis see on täpselt selle asja eesmärk. Ja ühe sõna lisamine, mis teeb teid õnnelikuks, ei muuda suurt pilti. Ja kui me saame kõik sellega nõus olla, siis ma arvan, et see on ainult positiivne,“ vastas valitsusjuht.
Milleks suur vaidlus
Täpsustavat küsimust esitades sõnas Seeder, et talle jääb arusaamatuks, milleks siis selline suur vaidlus ja miks tõrguti nii pikalt just nimelt nende lühikeste täienduste seadusesse panemise vastu.
„Esitasite siia alalised muudatused, mis kehtiksid alaliselt Eesti seadusandluses. Volitused oleksid alalised. Meil oli siin nädalaid Riigikogus tegemist, et seda muuta, ja nüüd te ütlete, et aga me olemegi seda soovinud. No väga hea! Ma usun, et mitte ainult meie ei ole õnnelikud, vaid ka teie olete õnnelikud selle lõpptulemuse üle siis.
Aga mu teine küsimus on hädaolukorra seaduse kohta, mis samuti puudutab kriisijuhtimist ja kus toimuvad päris olulised volituste ümbertõstmised erinevatelt ametkondadelt peaministrile ja valitsusele ja Riigikantseleile. Võetakse ära siseministeeriumi ja justiitsministeeriumi valitsemisalast just kriisijuhtimisalased volitused ja isegi seadusandluse koordineerimise teatud ülesanded ja koondatakse need kõik Riigikantseleile. Tänaseks on Riigikantselei oma koosseisult juba suurem kui mõni ministeerium. Kas see tähendab ka pädevuste dubleerimist, sest kui viiakse volitused, siis selleks on vaja ka volitatud inimesed? Milleks selline ümbertõstmine kriisi kõrghetkel? Kas ei ole mõistlik, et me neid juhtimisskeeme ei muuda kriisi kõrghetkel, vaid tuleme selle küsimuse juurde tagasi pärast kriisi ja mõtleme rahulikult läbi, mida Eestis on vaja muuta ja mida mitte? Praegu on segadust parlamendis, on segadust ühiskonnas ja kiirkorras kriisi kõrghetkel korraldame ümber ka kriisijuhtimist – mulle ei tundu see mõistlik. Kuidas teile?“
Peaminister kostis küsimusele vastates, et ministeeriumide, ametkondade, kohalike omavalitsuste valmisolek erinevate kriisidega toime tulla on väga ebaühtlane.
„Seda näitas ka kevadine eriolukord või eriolukorra vajaduse kehtestamine just selleks, et saaks seda juhtimist koondada. Kui praegu on kriisijuhtimine siseministeeriumi all, seal on kriisikomisjon, vabariigi valitsuse kriisikomisjon, siis sellel pole piisavalt poliitilist kaalu ega juhtimisinstrumente igasuguseid otsuseid vastu võtta. See arusaamine on aastaid olnud, ka 2018. aastal juhtis Riigikontroll sellele tähelepanu. Mul on ka see tsitaat, Riigikontrolli soovitus riigisekretärile: “Koostöös kaitse- ja siseministriga kaaluda, kas ühendada omavahel kaks protsessi: sisejulgeolekut ohustavate hädaolukordade riskide analüüsimine, mida tehakse hädaolukorra seaduse alusel, ning sisejulgeolekut ohustavate riskide hindamine, mida tehakse riigikaitseseaduse ja julgeolekuasutuste seaduse alusel. Lisaks tuleb analüüsida võimalust ühendada sisejulgeolekut ohustavate hädaolukordadeks valmistumise ja laiapõhjalise riigikaitseprotsessi juhtimine, tuues kogu selle protsessi koordineerimise ülesande Riigikantseleisse. Soovitus aitab vähendada riski, et riskide maandamise meetmete rakendamine jääb asutuste igapäevategevuses tähelepanuta.”
See on Riigikontrolli soovitus 2018. aastal. Pärast 2018. aastat oleme me kogenud koroonakriisi ja sellest tulenevaid probleeme, mis kriisi juhtimisel on olnud, ja sellest lähtuvalt on ka ettepanekud teha see juhtimiskorraldus selgemaks. Arusaadavalt praegusel juhul on kriisi tipphetk selleks hetkeks möödas, kui need seadused on vastu võetud, aga igas kriisis tulebki valmistuda ka järgmiseks kriisiks ja ma arvan, et see on ka õppetund, mis on kevadest kaasas,“ vastas Kaja Kallas.
