07. mail 2024 toimus Riigikogu konverentsisaalis SA Väärtustades elu korraldatud traditsiooniline emadepäeva konverents “Murtud süda”. Konverentsil pidas avakõne Isamaa aseesimees ja riigikogu fraktsiooni liige Riina Solman.
Kallid emad! Head ja armsad konverentsilised!
Nädala lõpus tähistame emadepäeva. Nagu igal aastal, nii ka tänavu maikuu teisel pühapäeval. See on üks kaunimaid pühasid kalendris, mil saame emasid, vanaemasid ja vanavanaemasid tänada ning neid, kes juba igavikku läinud, helgusega meenutada. Kõikidel on ema, isegi poliitikutel. Kõige armsam ema on ikka oma ema, olgu temale suur tänu! See tänu ei tule vaid oma ema laste poolt – emasid tänab ka kogu Eesti rahvas – emade töö heade ja tublide laste kasvatajana tagab meie riigi rikkuse ja kestlikkuse. Riik ei tohi siin võlgu jääda, vaid peab omalt poolt võimaldama heaolu ja turvatunnet. Aga kuidas seda teha?
Emasid ja emadepäeva saab väärtustada mitut moodi ning üheks asjalikumaks nende hulgast ongi emade rolli ja emaduse väärtuste üle arutlemine, et leida see sõnum, mida kogu meie ühiskonda viia. Tänavune emadepäeva konverents kannab intrigeerivat pealkirja „Murtud süda“. Mured, pettumused ning mõnikordki abitus ja jõuetus – need on need pahupoole tunded, millega on kokku puutunud enamik emasid. Just neid tundeid on emadel meie stressirohkes igapäevaelus liiga palju ja liiga tihti. Muidugi on kõigil ebameeldivusi ja stressi rohkem kui soovime, kuid emadel on seda topelt ja rohkemgi, sest nemad hoolitsevad ja muretsevad selle maailma kõige armsama lapse või laste eest ja see on nende oma laps.
Laps on iga ema jaoks suur rõõm, loodetavasti, kui elul parasjagu muid väljakutseid varuks pole. Samas mõõdavad nii ema ise kui teised ema toimetulekut ema rolliga. See tekitab muresid, pingeid, stressi… Kas ma saan hakkama või on ühiskonna ootused suuremad? Kas ma kasvatan oma lapsi õigesti või olen läbi kukkunud? Mida kõik teised arvavad? Kuidas ma välja näen?
Kahtlemata saab paljugi õppida ning kasulikku õppevara ja õpetlikke koolituskursusi igasuguses vanuses lastega emadele jagub. Vahel tekitab see aga uusi küsimusi: kas ma olen piisavalt hea, kvalifitseeritud? Kas mul on aega ja rahalisi võimalusi heaks emaks olemiseks? Kas tulen järsult suurenenud töö ja ootamatustega toime?
Ema roll algab lapse saamisega ning see kestab kogu ülejäänud elu, kogemuste võrra muutudes ja täienedes. Emad on nagu liim, mis peret koos hoiab. See roll võib olla väga ebamugav – tuleb teiste jaoks olla kõik, enda jaoks jääb tihtipeale vaid see, mis veel üle. Ema amet nõuab palju kannatlikkust, huumorisoont ja palju niiskeid salvrätikuid. Mõnikord on siiski nii, et kõigest sellest jääb väheks.
Ema ei ole kerge olla. Kui kerge oleks, küll siis isad selle rolli üle võtaks.
Muide, väike komistus aeg-ajalt, ebaõnnestumine paneb mõnigi kord asjad õigesse perspektiivi, võimaldab näha elu laiemalt või ootamatu nurga alt. Ei, see ei ole nõrkus, vastupidi see vabastab stressist. Aga vaevalt me väärtustame elu, kus ebaõnnestumised, läbikukkumised ja väljakutsetele allajäämised riburada mööda üksteisele järgnevad. Ka emad soovivad olla edukad, võitjad nii ise, aga veelgi enam oma laste kaudu.
Aga täna me räägime elu tumedamatest hetkedest, kukkumistest, kus enam oma jõuga püsti ei tõusta ega rõõmsat tulevikku ei oodata. Räägime hetkedest, kui on raske ja keeruline ning muresid on palju.
Mis muredest ja väljakutsetest me räägime? Toon välja vaid mõned:
– ajapuudus, mis ei võimalda kõige kavandatu ja lubatuga hakkama saada;
– rahapuudus, mis ei lase meil lastele ja kogu perele pakkuda mitte ainult kõige paremat, vaid tihtipeale ei suuda paljud emad tagada oma lastele ka elementaarseid vajadusi, alustades uutest riietest, kultuuriüritustest ja trennidest;
– kindlustunde puudus peresuhetes ja muudes lähedastes suhetes, mis on üks võimsamaid stressiallikaid, kaotades ära pere kui ühiskonna põhiüksuse turvalisuse ja stabiilsuse;
– ühiskonna ebakohane surve, kus vanemlikud õigused on löögi all ja sõna “ema” stigmatiseeritud. Kas me tõesti häbeneme seda kaunist sõna ega julge tunnustada ema väärtuste kandjaid? Midagi on siin väga valesti: vanemlikud õigused nagu ei olekski enam põhiõigused ning isegi teise sordi õigused mitte. Iga piisava läbilöögivõimega aktivist võib tulla kooli oma ideoloogilist ajupesu tegema ning lapsevanemad, kes vastutavad lapse arengu ja kasvatamise eest, kuulevad sellest tagantjärele, kui sedagi. Pole siis imestada, kui järjest sagedasemaks muutub soosegadus. Psühhiaatrid räägivad, et just soosegaduse põhjustamine, mis inimese loomulikku identiteeti ründab, ennustab edaspidi suitsiidide hüppelist tõusu.
Kasutan võimalust julgustada meediat väärtustama tublisid emasid ja tugevaid peresid. Kas keegi suudab meenutada, millal me viimati lugesime meedia vahendusel mõnest tublist emast? Ilmselt tuleks minna aasta võrra tagasi eelmise emadepäeva lugude juurde. Samas olen märganud, et kiiduväärt emad on olemas ka rohkem kui ühel päeval aastas. Küsin veel meie meedia väärtuste kohta: millist kuvandit me kohtame meediaruumis rohkem, kas armastavat ja hoolitsevat ema või ületarbiva maailma sünnitusmasinaid?
Meedia konstrueeritud progressiivse ühiskonna kuvandis on fookuses normaalse tugeva pere asemele tõusnud hoopis erinevused ja vähemused, ema ja tema roll on tõrjutud kuhugi äärealale ning kui nii edasi, siis kauaks sedagi kohta veel… Peame ise meenutama, mida meile koolis õpetati – matemaatika tunnis poole rehkenduse asemel pidime ikka kogu ülesande ära lahendama. Kui langeva sündimuse juures lapsi ei sünni, emasid ja laiemalt vanemlust ei väärtustata piisavalt, siis see trend jätkub. Meie peaksime välja astuma ja ütlema, et riik peaks lastesse ja pereväärtustesse investeerima. Muide, iga lastesse investeeritud euro toob tagasi neljakordselt, ehk oleks ka meie peaministril siit midagi õppida.
Mõni mõte veel meie konverentsi teemal: murtud süda tähistab kahte eri olukorda: ühel juhul on see akuutne tervisehäire, mis väljendub mitmete sümptomite, ennekõike südamehaiguste kaudu ja vajab kohest meditsiinilist abi ja järelevalvet. Sellise sündroomi puhul aeg ei ole haavade parandaja, vaid vastupidi, võib põhjustada jäävaid tervisekahjustusi.
Rohkem on levinud depressiivne emotsionaalne seisund, kus inimene enam ei suuda olukorraga toime tulla, pidev väsimus, söögiisu ja magamishäired, huvipuudus välismaailma vastu ja kõrgenenud ärevus. Huvitav, kui paljud emad tundsid enda olukorra kirjelduse siin ära? Selle põhjuseid on palju, osad löövad meid lihtsalt jalust, teised võivad olla tagasihoidlikumad, kuid pikapeale kurnavad nad meid välja. Emade puhul on oluline emotsionaalne tasand. Kui suhted on kriisis, siis on kogu pereelu kriisis.
Murtud süda ei ole ravimatu, kuid kiireid ja tõhusaid meetodeid siin ei ole. Murtud süda tähendabki, et tegu on kestva negatiivse olukorraga, millest väljatulek võtab aega, seda isegi emade puhul. Kõigepealt tuleb oma mured ja ärevus objektiivselt kaardistada, ainult nii saame tunded kontrolli alla ja suhte reaalsusega vastavusse. Nõustamine, teraapia ja asjatundlik empaatiline kaaslane on plussiks igal juhul. Enda isoleerimine, süütunne ja enesehaletsus ei aita siin kuidagi. Küll aga aitab toetava pere tugi. Abiks on ka positiivsed meenutused, andestamine ning valusatest mälestustest lahti laskmine. Kvaliteetaeg pere ja lastega on just emade jaoks võluvahendiks, mis võimaldab oma elu ja laste eest hoolitsemise uuesti tagasi võita. Murtud süda ega muu negatiivne stress ei tohi olla osa ema kuvandist, vastupidi, ema peab olema pere ja ühiskonna alustala.
Emadepäev on peresidemete tugevuse ja pere olulisuse väljendaja, kus ema on südamesoojuse keskus. Jagagem seda teistelegi, mida emad meile on andnud. Lõpuks, kuid mitte vähem olulisena: tuletan meelde võimalust oma ema austada lipu heiskamisega. Ta on kindlasti seda väärt! Head saabuvat emadepäeva kõigile!
