Eelmisel nädalal algas Läti parlamendi sügisistungjärk. Oli meeldiv üllatus, et lõunanaabri president Egils Levits tõi avasõnavõtus parlamendi liikmetele kestlikkusest kõneledes eeskujuks just Eesti rahvastiku- ja perepoliitika ning rahvastikuministri ametikoha.
Levits rõhutas, et Läti haldusreformist üksi ei piisa riigi jätkusuutlikkuse tagamiseks, vaid seda peab toetama sihipärane rahvastiku- ja perepoliitika. Õigupoolest oli kestlikkus kõiki tema poolt käsitletud valdkondi läbivaks lõngaks. Levitsi sõnul tegelevad Läti erinevad ametkonnad küll laste ja perede küsimustega, kuid rahvastikupoliitikat ei käsitleta täna veel tervikliku, prioriteetse ning piisavat rahastamist vajava poliitikavaldkonnana.
Läti president juhtis tähelepanu, et rahvastikupoliitika on horisontaalne. Samas nentis, et efektiivne valdkondade ülene juhtimine Lätis praegu puudub. Eeskujuks tõi Levits Eesti, kus on valdkonna juhtimiseks loodud rahvastikuministri ametikoht, ning lisas, et ka Läti peab leidma endale sobiva institutsionaalse lahenduse. Levitsi äratundmisel on nende kõige suurem probleem see, et puudub poliitiline eestvedamine, mis seaks rahvastikupoliitika prioriteediks, mitte viiendale või kümnendale kohale.
Eesti panustab perepoliitikasse naabritest enam
Eesti Valitsusele sellist etteheidet teha ei saa, sest pärast viimaseid valimisi taastati meil rahvastikuministri institutsioon. Praeguseks on see tegutsenud juba veidi üle aasta ning esimesed tööviljadki eelnõude näol ellu rakendatud.
Kuigi pärast viimaseid parlamendivalimisi diskuteeriti ka Lätis rahvastikuministri positsiooni loomise üle, koordineerib seal praegu rahvastikupoliitikat peaministri demograafianõunik, kelle töö on osutunud siiski keeruliseks, kuna tegemist pole valitsuskabineti liikmega. Samas tasub meenutada, et ka Eestis pole rahvastikupoliitika olnud alati poliitiliselt nii tugevasti fookuses kui täna, seega ka Eesti on tänasesse jõudnud läbi pika ja kohati käänulise teekonna.
Siiski paistab Eesti edumaa kestlikkusesse panustamisel juba sellega, kui võrdleme kahe naaberriigi laste- ja peretoetusi – Eesti panustab perepoliitikasse riigieelarve kaudu oluliselt rohkem. Peretoetused on Lätis mitu korda väiksemad kui Eestis. Näiteks kui Eestis saab ühe lapsega riigilt toetust 60 eurot, siis Lätis vaid 11,38 eurot. Lätis lisandub küll lapsetoetusele peretoetus juba teisest lapsest, Eestis alates kolmandast lapsest, kuid seegi ei vii toetuste kogusummat Eestiga võrreldavasse suurusjärku.
Kahe lapsega pere toetus kokku on Eestis 120 eurot, Lätis 44,14 eurot, ehk kolm korda väiksem. Kolme lapsega pere puhul on erinevus veelgi suurem, lausa neljakordne – Eestis on toetus 520 eurot, Lätis 134,28 eurot. Samuti on Eesti vanemahüvituse süsteem peredele kaks korda heldema asendusmääraga ja ka paindlikum, lubades hüvitist saades teenida mõistlikus ulatuses töist tulu.
Sisserändajad ei saa asendada madalat sündimust
Kummardus selle eest kõigile ametnikele, teadlastele ja poliitikutele, kes on meie rahva, keele ja kultuuri kestmise läbi aegade oma südameasjana hoidnud. Oleme valinud sündimuse toetamiseks õige tee – näeme lahendust just selles, et Eesti peredel oleks võimalikult suur motivatsioon ja minimaalselt takistusi laste saamiseks ning kasvatamiseks. Lasteta pole meie riigil ega rahval tulevikku, lasterikaste peredeta rahvas ei kesta. Sisserändajad ei saa asendada madalat sündimust, kui soovime rahvana kesta.
Tegelikult võivad paljudele lugejatele need põhimõtted selged ja arusaadavad tunduda, kuid meie hulgas on inimesi, kes ei ole rahvastiku kahanemise faktidega kursis. Ka viimastel aastatel eestlaste osakaalu kahanemisele pöördumises ei osata sageli näha suuremat ohtu, sest sellest on vähe räägitud ja pigem optimistlikus toonis.
Räägitakse, et meie rahvaarv pikas vaates eriti ei kahane, jättes mainimata, milline on tulevane rahvastiku koosseis. Aga see on väga oluline, kui tahame täita põhiseaduse eesmärke, olla jätkuvalt rahvusriik ja eestlaste rahvuskodu.
Olukorra teadvustamisele ja muutmisele aitab kindlasti kaasa ka rahvastikuministri valitsemisalas valmiv rahvastiku ja perepoliitika pikaajaline visioon ning arengukava. Samal suunal teeb Riigikogus tööd ka rahvastikukriisi erikomisjon Jaak Valge juhtimisel. Rahvastikupoliitika põhimõtete kokku leppimine ja neil teemadel laiema ühiskondliku konsensuse saavutamine on äärmiselt vajalik. Rahvastikuprotsessid on pika vinnaga ja tulemuste saavutamiseks läheb vaja järjepidevust ning koostööd.
Kui iga osapool veab vankrit oma suunas on tulemuseks paigalseis või kraavisõit. Kuni meil pole rahvastikupoliitika põhimõtteid sõnastavat alusdokumenti, võib mõne teise valitsuse ajal rahvastikupoliitika taas tõmbetuulte kätte jääda, nagu juhtus 2008. aasta kriisi järel.
Tähtis on aru saada, et demograafiline kahanemisspiraal või selle tagasipööramine ei pruugi mingil hetkel enam võimalik olla ja seega tuleb tegutseda võimalikult kiiresti juba täna. Väikerahvaid on mitte ammu kadunud maailmakaardilt mitmeid, selles poleks midagi uut.
Ingerisoome ema tütrena kannan küll selle rahvuse geene edasi koos eestlasest isa omadega. Kuid ema esivanemate keelemurret minu põlvkond, rääkimata mu lastest, enam ei oska. Oma riigi olemasolu tõttu on eestlased rahvana täna kindlasti paremas seisus, kuid see ei tähenda, et saame olla mureta. Väikerahvana peame iga päev oma lastele kindlamat tulevikku ehitama ning selleks julgeid otsuseid langetama, et ka nende laste ja lastelaste jaoks kestaks eesti riik, rahvas, keel ja kultuur.
