ERRi uudis Haigekassa ja Töötukassa ümbernimetamiseks 865 000 euro kulutamiseks on põhjustanud tugevaid vastureaktsioone. Riigikogu liikmed Tiina Kangro ja Viktoria Ladõnskaja-Kubits on andnud Facebookis sellele hävitava hinnangu.
Tiina Kangro kirjutab:
“Ametnikud on Eestis ikka täielikult unustanud, milleks nad olemas on. Süüdimatu valmisolekuga seda miljonit lennutada ei saa nad paraku aru ka sellest, et see raha ei ole üldse nende oma, vaid seda raha maksavad haigekassasse ja töötukassasse töötajad, et tagada solidaarse tervisekindlustuse ja töötuskaitse süsteemi toimimine. Kui nüüd on soov kulutada miljon sellest rahast nimemängudele ja siltide ümbertegemisele, siis tuleb kõigepealt küsida inimestelt, kas nad on nõus selle eest miljoni maksma. Või äkitselt nad tahaksid, et selle rahaga ostetaks vähihaigetele ravimeid? Eraldi küsimus muidugi on, et kuidas siis nii täpne hind juba teada on (hind kujuneb ju teatavasti riigihankel) – või on võitjagi juba teada, ehk isegi rahade teekond “kuhu vaja”?
Lisaks, lugedes kahe kassajuhi selgitusi, tekkis hulk muidki küsimusi. Esiteks, et miks üldse on vaja, et kassadel tekiks üha uusi kliente juurde (töötukassa juht toob just selle argumendi, et uue nimega saaksid nad rohkem kliente) – kas me tõesti oleme jõudnud sinnamaani, et peame töötukassa hea töö mõõdupuuks üha suuremat klientide arvu… see tähendab siis, et enam ei kehti normaalsus, et suurem osa inimesi peaksid ise oma eluga hakkama saama? Teiseks, kas me siis nüüd jätkamegi töövõimereformi eeskujul kodumaist värdsõnaloomet: haigeid hakkame nimetama “puuduva tervisega” või “osalise tervisega” inimesteks, järgmiseks nimetame haiglad ümber tervelateks ja sotsiaalosakonnad hakkamasaamise osakondadeks? Kui palju miljoneid selle peale siis veel kulub?
Ma loodan, et leidub siiski piisav hulk inimesi, kes Riigikogus sellele mainitud eelnõule punast kaarti näitavad. Naming fallacy on selle asja tegelik nimi. Eestis on ikka väga raske surema see 1990-ndate keskel võidutsenud arusaam (millest olen oma artiklites varemgi kirjutanud), et “sa oled ju see, mis on trükitud sinu visiitkaardile”. Tegelikult on nii, et ega nimi ei riku meest, kui mees ise asine on. Ja mõttetut meest ei päästa uhkem nimi. Haigekassa vajab sisulisi reforme ja töötukassat ei ole vaja enam paisutada. Aeg on lõpetada ilutsemine ja hakata tegutsema. Vähemalt Rain Laane võiks nagu olla selleks võimeline. Kui ta muidugi pole vahepeal jõudnud juba poliitiliselt “kirgastuda”.”
Viktoria Ladõnskaja-Kubits sekundeerib:
“Nimede vahetuse teema tõstatus on ehe näide Haigekassa ja Töötukassa institutsioonide süsteemsest mõtteveast. Vähihaigetele vajalik raha kogutakse annetuste abil. Selleks seisavad vabatahtlikud pikki tundi poodides küsides inimeste käest raha. Samal ajal annavad Haigekassa ja Töötukassa teada, et on vaja panustada 865 000 eurot nimede vahetuseks. Äkki annaks seda raha vähihaigetele. Uue nime jaoks paluks aga need targad inimesed, kes selle välja mõtlesid koos annetuskastidega poodidesse nimevahetuseks raha koguma. Tegelikult vajab Haigekassa vägagi sisulisi reforme. Aga minu poolt kindel ei ERRi loos avaldatud plaanile.”
Mida arvad, lugeja? Kirjuta kommentaaridesse.
