Tänavu suvel oma 29 sünnipäeva tähistava Res Publica kujunemine aatekaaslaste mõttekojast peaministri erakonnaks on Eesti lähiajaloo üks vähim adekvaatset käsitlust leidnud peatükke. Tõnis Kons kirjutab Res Publica ajaloost, et uus erakond ei sündinud 2001. aastal sugugi juhuslikult ega tühjale kohale. Parempoolsel poliitilisel ideel oli tol ajal Res Publica näol varnast võtta teovõimeline ja kogenud reserv.
Res Publica erakonnastumise loo mõistmiseks on vaja heita pilk varasemasse perioodi ehk samanimelise poliitilise ühenduse tegevusele. Ühenduse Res Publica asutasid 1989. aasta augustis 34 noort mõttekaaslast. Tollasel vabadusliikumise perioodil, mil poliitilise debati teljeks oli võitlus Eesti iseseisvuse taastamise eest, sõnastas Res Publica esimese poliitilise liikumisena selgel maailmavaatel põhineva platvormi ning oli sellega parempoolse poliitika teerajajaks Eestis. Antud etapil jäi Res Publica aktiivse tegevuse periood küll lühikeseks, mitmed tollastest asutajaliikmetest leidsid üsna pea tee aktiivsesse poliitikasse ning olid seejärel võtmerollis Rahvusliku Koonderakonna Isamaa asutamisel. Nendega koos jõudsid Res Publica sõnastatud parempoolse poliitika põhimõtted ka Isamaa programmi ja Mart Laari esimese valitsuse tegevuskavasse.
Kümme aastat ettevalmistusi
Enam kui aastaks vaikellu vajunud Res Publica tegevuse taaselustasid seltskond Tallinna keskkoolinoori 1992. aasta talvel. Järgneval kümnendil tegutses Res Publica Eestis ainsa arvestatava parempoolse noorteorganisatsioonina. Ühenduse tegevus keskendus viiele peamisele suunale. Esiteks parempoolse maailmavaate edendamine ja poliitiliste algatuste esitamine. Res Publica uuendas oma programmi ning sõnastas poliitilised eesmärgid manifestis „Vabadus – Järjepidevus – Heaolu“. Samuti esines ühendus avalikkuses mitmete uuenduslike ideedega, mille seast tuntuim on 1993. aastal esitatud ettepanek vabastada ettevõtete poolt tehtud investeeringud tulumaksust.
Teiseks eesmärgiks oli uue põlvkonna toomine poliitikasse, mille saavutamiseks esitas ühendus korduvalt oma kandidaadid nii kohalikel kui Riigikogu valimistel. Sõlmitud koostöölepingud võimaldasid Res Publica liikmetel kandideerida valimistel kas Isamaaliidu või Reformierakonna nimekirjades, kuid ühendus koostas oma poliitilise programmi ning korraldas erakondade nimekirjades kandideerivate Res Publica liikmete valimiskampaaniaid. Lisaks osales ühendus aktiivselt üliõpilaspoliitikas ning ühenduse nimekirjad olid mitmel korral edukad ülikoolide üliõpilaskondade valimistel.
FOTO: Eesti Uudised
Kutsus kokku paremjõudude ümarlaua
Kolmandaks pidas Res Publica vajalikuks Eesti ühiskonna demokraatlikku arengut, korruptsiooni ohjeldamist ning võitlust nõukogude süsteemi ilmingutega taasiseseisvunud Eestis. Mitmed ühenduse esindajad osalesid aktiivselt kohalike omavalitsuste töös, näiteks Tallinnas tegeleti teravdatult Keskturu ja muu linnavara varguse skeemide paljastamisega ning nõuti üüri piirmäärade kaotamist.
Neljandaks nägi Res Publica enda rolli Eesti parempoolsete ning läänemeelsete jõudude ühendajana. Mäletatavasti ilmestas Eestis taasiseseisvumise esimesi aastaid poliitilise maastiku suur killustatus ning pidev kemplemine poliitika paremtiival. Res Publical õnnestus vahemehena pingeid leevendada ning ühenduse poolt ellu kutsutud paremjõudude ümarlaud viis 1999. aasta Riigikogu valimiste eel kolmikliidu kokkuleppe sünnini Isamaaliidu, Refomierakonna ja Mõõdukate vahel.
Kui 1989. aastal ühenduse asutajaliikmete ringist sirgunud poliitikud leidsid endale väljundi peamiselt RKE Isamaa ja tema eellaste ridades, siis Res Publica järgmise põlvkonna tuumikust otsustasid end Isamaaliidu või Reformierakonna liikmelisusega siduda vähesed. Ühendusel olid tol perioodil koostöölepingud mõlema erakonnaga, kuid oma eesmärke ja tegevuskava sõnastas Res Publica iseseisvalt, säilitades oma eripära.
