3. jaanuaril kell 10.30 helisesid relvarahu 103. aastapäeva puhul kõikjal Eestis kirikute kellad, süüdati küünlad ja asetati mälestuskimbud Vabadussõja mälupaikades. Põlvamaal asetati Isamaa erakonna nimel mälestuskimp Põlva Vabadussõja monumendile.
EELK Põlva Maarja koguduse õpetaja, Põlva vallavolikogu liige ja Kaitseliidu Põlva maleva kaplan Toomas Nigola (Isamaa) märkis mõtiskluses, et iga aasta jaanuaris koguneme toonaseid sündmusi ja nendega seotud inimesi mälestama, sest tegu pole mitte üksnes ühega paljudest meist ajas aina kaugemale jäävatest ajaloo-asjadest, vaid ütlemata olulise killuga meie rahvusriigi sünniloost, ent ka ajakanga mustrina taas ja taas uuesti ette tuleva nähtusega.
„Vabadussõda algas 28. novembril 1918, mil Nõukogude Vene väed tungisid üle Narva jõe ning hõivasid 1919. aasta alguseks märkimisväärse osa Eestist. Sõja alguses, kui Punaarmee Narvas üle piiri tungis, olid esimesed vastuseisjad neile halvasti relvastatud koolipoisid. Paljudele tundus Eesti olukord tookord lootusetu. Nii kodu- kui välismaal leidus palju neid, kelle meelest eestlaste iseseisvuse-unistus ei olnud kuidagi mõistlik ega realistlik.
Kuid ometi on reaalsusega ikka nõnda, et tema kujundamine on suuresti inimeste uskumuste ja hoiakute, otsuste ja tegude asi. Nagu meie päevil Ukrainas, nii suutis vabadussõja päevil ka loomisel olev Eesti armee koos mitme maa vabatahtlike abiga vastase rünnakud peatada ja tagasi tõrjuda. Nagu täna on Ukraina selja taga rahvusvaheline koalitsioon, nii olid toona meilgi abiks paljud toredad soomlased ja rootslased, taanlased ja ingerlased, sakslased, lätlased ja venelasedki. Tallinna reidile saabus Inglise laevastik, et blokeerida Nõukogude Venemaa rünnakuid merelt. Nõnda, ühiste jõududega, suudeti vaenlane tagasi lüüa, loetud kuudega Eesti territoorium vabastada ja viia lahingutegevus 1919. aasta märtsiks eestlaste asuala piiridest välja. Ka edasistes ägedates lahingutes ei suutnud Punaarmee Eesti sõjaväe ja rahva vastupanu murda.“
Relvad vaikisid 3. jaanuaril 1920 kell 10.30, mil jõustus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel 31. detsembril 1919 sõlmitud vaherahu. Eesti oli selleks hetkeks sõjas kaotanud 6275 inimest, neist 3588 otseses lahingutegevuses.
„Selline on meie rahva kogemus oma vabaduse eest seismisel. Sellelt pinnalt on meil ehk mõnegi teise rahva liikmetega võrreldes hõlpsam mõista ja kaasa elada tänasele ukrainlaste võitlusele sellesama agressori vastu ning ka uskuda, et nagu toona Eestis sai ebatõenäolisena paistnud tulemus võimalikuks, nii võib see korduda ka nüüd.
Tänu Jumalale, kui tohime täna elada Vabas ja võrdlemisi turvalises Eestis. Tuletagu nende vaprate meeste ja naiste mälestus, kelle auks nüüd siia ausamba jalamile pärjad, kimbud ja küünlad asetame, meile meelde, et kõik meie ümber võib muutuda hetkega. Aga sedagi, et suur osa reaalsusest on meie otsuste ja hoiakutega kujundatav,“ toonitas Toomas Nigola oma sõnavõtus.
Pärast 103 aastat tagasi 3. jaanuaril Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel jõustunud rahu relvad Vabadussõjas enam rääkima ei hakanudki. Kuu aega hiljem, 2. veebruaril 1920 kirjutati alla Tartu rahuleping, mis avas tee Eesti Vabariigi rahvusvahelisele tunnustamisele.
1920. aastatel sai alguse traditsioon, et iga aasta 3. jaanuaril kell 10.30 peetakse relvarahu kehtima hakkamise hetkel vaikuseminut austamaks neid eestlasi ja välismaalasi, kes võitlesid Vabadussõjas ja andsid seal oma elu Eesti vabaduse eest. 3. jaanuar on Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva puhul Eestis lipupäev.
