Neljapäeval avalikustatud rahandusministeeriumi uus majandusprognoos oli eelmäng laupäevasele koalitsioonileppe tutvustamisele. Valitsust moodustavad erakonnad kavatsevad eelarvetasakaalu saavutamist vabanduseks tuues loobuda riigi püsimise jaoks vajalikest pikaaegsetest investeeringutest.
„Loodava valitsuskoalitsiooni moodustajad on mitu nädalat rääkinud, kuidas riigi majanduse seis on väga halb. Tegu olevat suure üllatusega isegi viimased kaks valitsust kokku pannud ja mõlemas rahandusministri portfelli kandnud Reformierakonnale, mis on lihtsalt naeruväärne väide. Ometi on selge, et suur osa koalitsioonileppesse pääsevatest punktidest – ning ka sealt välja jäävatest lubadustest, mille jaoks valijatelt tegelikult mandaati küsiti – üritatakse ära siluda just negatiivse majandusprognoosi pealt,“ kommenteeris Isamaa peasekretär Priit Sibul.
„Selles, et tänavune eelarvepuudujääk tuleb arvestatav, pole põhjust kahelda, sest Eesti julgeoleku tagamine nõuab märgatavaid investeeringuid. Samas on erakordselt kummastav prognoosist lugeda, et 2027. aastaks peaksid Eesti kulutused riigikaitsevaldkonnas taas langema 2% peale SKT-st,“ sõnas Sibul. „Nii madalad olid nad viimati 2015. aastal ja siilisegi selge, et praeguses julgeolekuolukorras ei ole selline kokkuhoid realistlik ega turvaliselt saavutatav.“
Viimati rääkisid 2% kulutuste piirist Reformi- ja Keskerakond oma 2021. aastal koostatud eelarvestrateegias, mida värskes prognoosis ka tsiteeritakse. Ametist lahkuv valitsus enda koalitsioonileppes taolisi langetusi ette ei näinud ning ka sügiseses eelarvestrateegias kajastus kõige pikemas vaates, 2026. aasta real 2,46% kaitsekulutuste osakaal. Valimislubadustes jäid kõik erakonnad seisukohale, et 3% peab olema kaitsevallas miinimummääraks. Seda ootab ka valija.
„Kui 2027 nähakse riigikaitsekulude osakaalu 2% SKT-st, siis tekib küsimus, mis reaalsuses elatakse. Sealjuures pole kardetavasti tegu mitte riigiametnike untsu läinud prognoosiga, vaid koalitsiooni loovad erakonnad usuvad tõsimeeli, et juba loetud aastatega peaks julgeolekuolukord piirkonnas nõnda muutuma, et me naaseme vanasse normaalsusesse,“ kommenteeris Sibul. „Tegelikkuses on Venemaa vallutussõda Ukrainas Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutnud pöördumatult ja üksnes heidutusest enam ei piisa. Eesti vajab uusi võimeid ning seda nii kohe kui ka pikas vaates. Venemaa naaberriigid ei saa endale ettenähtavas tulevikus lubada miinimumeesmärkide juurde jäämist. Iga planeeritav samm, mis kärbib riigikaitsekulutusi abstraktse eelarvetasakaalu eesmärgil, on hoobiks Eesti julgeolekule ja seda ei saa lubada.“
Sibul lisas: „Toompeal tundub neli aastat väga pikk aeg – nelja aasta jagu eelarveläbirääkimisi ning kaasnevaid raskeid otsuseid on poliitikute jaoks korralik peavalu. Samas tuleb meeles pidada, et mõnede otsuste mõju pole võimalik selles ajaraamis tajuda. Näiteks kõik perepoliitikat puudutav võtab mõjumiseks tunduvalt rohkem aega. Reformierakond toob enda kodulehelgi välja, et 2003. aastal vastu võetud vanemahüvitiste loomine viis Eesti iibe alles 2010. aastaks positiivseks. Samamoodi tuleb vaadata ka perehüvitisi – nende tegelik mõju ilmneb alles aastate pärast ja neid ei saa jätta poliitiliste tõmbetuulte kätte, kus juba seadusesse kirjutatud meetmeid hakatakse ära jätma või ümber tegema.“ Isamaa peasekretäri sõnul on iga täna valitsuse tekitatava ebakindluse tõttu sündimata jäänud laps 20 aasta pärast puuduolev maksumaksja ja lühiaegsed sammud vaid süvendavad tuleviku eelarvepuudujääki.
Sibul jätkas: „Kulutused riigikaitsesse ja sündimuse taastamiseks on strateegilised ning rahvusriigi säilimise seisukohalt praegustes oludes paratamatud või õigemini möödapääsmatud. Kui meie iseolemise mõte ikka on rahvusriik ja korras riigirahandus vahendiks, mitte vastupidi. Vastasel korral oleme ainsad, kes saavad korras riigirahanduse, aga kaotavad sellele oma riigi. Võib ju oma saba taga ajamist nautida, aga eemalt paistab see ikka veider vaatemäng.“
