Isamaa liige Peeter Võsu kirjutab Delfis pealinna liiklusprobleemidest ja küsib, miks üritab Tallinna linnavalitsus liiklust korraldada autojuhtide pideva ahistamise abiga.
On piirkondi, kus autoteed on umbes mitte ainult tipptundidel, vaid enamuse ajast. Tipptundidel on liiklusseisakud peaaegu kõikjal üle linna. Liikluskorralduse eest vastutajate sõnumitest võib välja lugeda, et tegemist on paratamatusega, mis sarnaselt loodusõnnetusega ei allu inimtegevusele.
Mitmete huvigruppide esindajad, kelle hulka kuuluvad „Rohelised”, aga ka mitmed teised, võitlevad aktiivselt iga olukorda leevendada püüdva meetme vastu. Nende saavutuste hulka kuulub pikalt plaanitud Reidi tee ehituse alguse edasilükkamine ja läbilaskevõime vähendamine. Nüüd võideldakse Rannamõisa tee laiendamise vastu. Tundub, et nende eesmärgiks on iga hinna eest autoliiklust ebamugavamaks muuta. Sageli on nad isegi meediasse paisanud arvamuse, et autosid on liiga palju ja nende vähendamiseks tuleb autoga liiklejate elu võimalikult ebamugavaks muuta. Sarnast sõnumit kandis ka äsja Eesti Päevalehes ilmunud rohelise abilinnapea kirjutis.
Kas liiklejad on leppinud olukorra kui paratamatusega? Kas autoliiklejate diskrimineerimine on Tallinnasse tulnud et jääda? Kas olukorra paranemist on lähitulevikus oodata? Kas kõik, kes sellise olukorraga ei nõustu, peaks oma seisukohti häbenema ja vaikima?
Tallinn on väike linn
Tundub, et mitmed on hakanud uskuma müüti Tallinnast, kui suurlinnast, kus autod enam liikuma ei mahu. Tegelikult on Tallinn alla poole miljoni elanikuga linn, kus on veel palju võimalusi liikluse normaalseks korraldamiseks. Ka palju suurlinnu nagu London, Berliin, Stockholm ja palju muid, on sellega toime tulnud, kuigi nende puhul on selleks vaja olnud leidlikkust ja nende puhul on ka tipptunni ummikud mõistetavad. Tallinnas õnnestus liikluskorraldajatel mitmetes piirkondades ummikud kunstlikult luua teede kitsendamiste ja sulgemiste abil. Selliseid probleeme saaks kiiresti lahendada endise olukorra taastamisega.
Kas liiklusummikute tekitamine tõesti ühtib „rohelise” mõtteviisiga? Tuhanded seisvad või teosammul liikuvad sõidukid reostavad linnaruumi palju rohkemal määral, kui seda teeks kiirelt läbiv autodevool. Lisaks mürale ja heitgaasidele tekitavad seisakud mitmetele sõidukijuhtidele stressiseisundi, misjärel muutuvad nad ohtlikeks kaasliiklejatele. Jääb arusaamatuks, miks roheline mõtteviis peab autovaenulik olema.
Kas autode arvukust tuleks vähendada? Kui õigustatud on kellegi isikliku autoga liiklemine? Kas nendesse küsimustesse tuleks administratiivsete vahenditega sekkuda? Kas keegi võib võtta endale õiguse otsustada, et nüüd on autosid liiga palju ja kõiki liiklejaid tuleb kollektiivselt karistama asuda? Tundub, et seda teed on mindud. Autosid vajavad ju teatud olukorras kõik inimesed ja kaudselt kasutavad neid kõik, kuna kaup, mida igapäevaslt tarbitakse liigub oma viimase etapi enamasti autoga.
Varem oli hästi
Kas ummikud on paratamatud? Viimastel aegadel on mitmetes Tallinna asumites laiendatud kõnniteid autoteede arvel. Ummikud on tekkinud paikadesse, kus varem liiklus sujus päris kenasti. Kas jalakäijate sellist eelistamist autodele saab pidada õnnestunud tulemuseks? Jalakäijatel on tõesti mugavam, kui kõnnitee on laiem. Põhja-Tallinnas on ka tänavaid, kus jalakäijaid on suhteliselt hõredalt, vaatamata laiendatud kõnniteedele. Igal juhul, jalakäijad ei ole kusagil veel ummikus pidanud seisma, kuid autode liiklus on nüüd tõsiselt häiritud. Kindlasti on võimalik jalakäigu teid parendada ilma autoliiklust halvamata. Jalakäijate vastandamine sõidukijuhtidega tundub kunstlikult loodud vastasseisuna. Iga autojuht on ka mingil hetkel jalakäija rollis ja vastupidi. Lahendused peaks olema neile mõlemaid pooli rahuldavad.
Kohati jääb mulje, et liikluskorraldajatel on mugav oma ebaõnnestumisi peita poosi taha, nagu nad soovikski ummikuid tekitada, et selliselt autode arvukust Tallinnas vähendada. Sellises seisukohas puudub loogika, kuna autode arvukus ei ole kuskil maailmas vähenenud, vaatamata nende piiramise meetmetele.
Auto on vajalik ja kasulik
Kas autode arvu piiramine peaks olla omaette eesmärk? Mõnele vist küll tundub nii. Mulle jääb see mõte küll arusaamatuks. Autod on tänapäeva maailmas vajalikud ja kasulikud liiklusvahendid. On inimesi, kes eelistavad autole jalgratast või jalgsi liikumist. On ka neid kes naudivad ühistranspordi kasutamisest. Vabas ühiskonnas peaks igaühel olema õigus oma valikule. Pean täiesti põhjendamatuks massiivset rünnakut nende vastu, kelle eelistuseks on isiklik liiklusvahend, auto.
Eesti on Euroopas üheks kõige hõredamalt asustatud maaks ja Tallinn on meeldivalt väike linn, kuhu mahuvad kõik soovijad ära koos oma liikumise eelistustega. Selleks, et tänastest ummikutest vabaneda, on vaja eelkõige head tahet. See tuleks seada ka eesmärgiks. Kui tänased liikluskorraldajad ei oska lahendusi leida, tuleks korraldada konkurss, et leida parimad lahenduste ideed või ka teised inimesed probleeme lahendama. Enne kõike muud tuleks lõpetada jutt „vajadusest” autode arvukust piirata.
40 km/h „lennuväljal”
Põhja-Tallinna ummikud pärinevad liikluskorraldusest, millega muudeti kiiresti läbitavad teed: Kopli tn, Tööstuse tn ja Soo tn kohalikeks kvartalisisesteks teedeks. Juurde ehitati Kalaranna tn, mis samuti projekteeriti aeglase ja kitsa kvartalisisese teena, 40 km/h kiiruse piiranguga (paigas, kuhu oleks mahtunud ka lennuväli). Kogu teede planeerimist varjutas ideoloogia, mis välistas autode kiire läbisõidu. Tulemuseks on kogu linnaosa alalised ummikud.
Kui otsustajad saaksid aru, et nende tööülesanne on linnaliikluse probleemide lahendamine, mitte tekitamine, oleks võimalikud ka lahendused. Kõigepealt oleks kiiresti vaja ehitada kogu Tallinna katva peateede (läbisõidu teede, vähemalt 2-3 rida kummaski suunas) võrgustiku, mis lõpetaks ummikud. Ruumi selleks on kõikjal piisavalt. Kui linnaosasid läbisõitvad autod ei ole enam kitsastel kvartalisisestel teedel, muutub olukord hetkeliselt. Raha selleks laekub piisavalt kütuse aktsiisist, mida maksavad kõik autot kasutavad isikud. Selle eest on autojuhid ka ära teeninud parema kohtlemise, kui nad seni on saanud.
