Mart Luik Foto: Eesti Uudised

Kahtlemata on poliitiline trollimine ühiskonna hukkamõistu väärt. EKRE kandidaat Leo Kunnas eksib sügavalt väites, et trollimine on lihtsalt rumalus. See on midagi palju enamat, see on sihitult umbusaldusõhkkonna kujundamine, et lõpptulemusena auditoorium ei usaldaks ühtegi sõnumitoojat. Kõigil on ju selge, et EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus tegeleb trollimisega teadlikult, et külvata segadust. Midagi juhuslikku ega lollusest lähtuvat siin pole. 

Kuid mind sundis sulge haarama hoopis üks esimesi EKRE trollide kriitikuid, Postimehe endine peatoimetaja Lauri Hussar. Selguse huvides ütlen, et me oleme aastaid tagasi olnud Lauriga ka kolleegid ja läbisaamine oli igati hea.

Hussar teatas Delfi vahendusel, et trollimisega on hakatud lõhkuma Eesti demokraatiat. “EKRE on selle sammuga asunud lõhkuma Eesti demokraatia aluspõhimõtteid ja näidanud kui tühised on nende jaoks olulised väärtused nagu ausus ja läbipaistvus,“ sedastas endine peatoimetaja. Sellise jõulise avaldusega esines meile mees, kes üleöö lahkus Postimehe peatoimetaja ametist ja liitus Eesti 200ga. Toimetaja, kes pole viimase kolmveerand aasta jooksul teinud muud, kui upitanud poliitparnassile sedasama sündivat erakonda. Teinud seda moel, mis oluliselt kahjustas 161-aastase ajalooga Postimehe mainet ja mis oli kõigi jaoks piinlik. 

Peatoimetaja poliitiline kallutatus on ka oluliselt ohtlikum, kui väike trolliarmee, sest toimetaja on märgatavalt võimekam avalikkuse mõjutamisel.

Postimehest on ikka poliitikasse mindud: Urmast Paet, Marko Mihkelson, Urmas Klaas, allakirjutanu, aga ükski nimetatutest ei läinud poliitikasse nõnda, et endised kolleegid toimetuses peaksid mitu korda järjest hambaid pesema, sest kõrvalmaitse on nii ebameeldiv. 

Sõnades ausust ja läbipaistvust väärtustav noorpoliitik Hussar on peatoimetajana pakkunud erakonnale Eesti 200 nö varjatud meediakatust viimase sünnist saati. Sellel on ka lihtsad põhjused. Ta on Eesti 200 käivitaja Margus Tsahkna lähikondne. Mõlemad kuuluvad kitsamasse nö sakalanuste sõpruskonda, kus ka teised kahesajalised: Priit Alamäe, Meelis Niinepuu, Ando Kiviberg, Igor Taro, Pirko Konsa. Poliitikute hulgas laiemalt on see kogu aeg olnud avalik saladus. No kes peaks uskuma Hussari väidet: „Ma nädal aega tagasi sain Priit Alamäelt kutse“?

Meenutan, et mitmed Eesti 200 seltskonnast on varemgi kas avalikkusele valetanud või muid lubamatuid võtteid kasutanud. Margus Tsahkna varjas oma erakonna tegemist kuni viimase piirini, mil seda polnud enam võimalik maha salata. Ando Kiviberg kinnitas avalikkusele kindameelselt, et tema Eesti 200 tegemistes ei osale ja on nüüd kenasti nimekirjas. Meelis Niinepuu salgas, et nad on kultuuritegelastelt oma erakonnale nime kaaperdanud. Lapsevankri provokatsiooni või vaenu õhutavaid plakateid pole vist vaja detailides meenutada, need teod lähevad niigi Eesti poliitika ajaloo mustadele lehekülgedele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.