Edgar Savisaar unistas sellest veerand sajandit. Ta unistas, et saaks kodakondsuse nullvariandiga tuua kõik venelased valimiskastide juurde. Eestlased oleksid sel juhul küll oma pealinnas vähemusse jäänud, aga seevastu oleks kinnistunud riigis Keskerakonna võim. Õnneks suutsid rahvuslikult meelestatud poliitilised jõud üksmeelselt tõrjuda Keskerakonna katsed kodakondsuspoliitikat lahjendada. oli selles võitluses eesliinil ja kavatseb oma positsioone hoida.
Konservatiivne kodakondsuspoliitika tegelikult toimib. 85 protsendil Eestis elavatest vene noortest on Eesti kodakondsus. Täieliku eestikeelse kooliharidusega saab seda protsessi olulisel määral kiirendada, aga suurem osa venekeelsetest perekondadest saab juba täna aru, et eduka tuleviku tagab hea eesti keele oskus ja Eesti kodakondsus.
Probleem on vanema põlvkonna muulastega, kes on vanemad kui 65 aasta. Neist on Eesti kodakondsus vaid veidi üle kolmandikul. Seda probleemi lõpuni ei lahenda, sest meil tuleb ausalt tunnistada, et paljudel juhtudel on see nende teadlik poliitiline valik. Tänane 65-aastane oli Eesti taasiseseisvumisel kuldses keskeas ja kui ta selle pika aja jooksul ei soovinud keelt õppida ega Eesti kodakondsust omandada, siis inimene seda lihtsalt ei soovinud.
Savisaare täht on poliitikataevast langenud ja tänane Keskerakonna juht Jüri Ratas pingutab hoopis selle nimel, et erakonna toetust eestlaste hulgas kasvatada. Loodus tühja kohta teadupärast ei salli ning Eesti kodakondsuse põhialuste lammutamise teatepulga võtab Keskerakonnalt üle uus poliitiline jõud Eesti 200.
Nemad tegid asutamisjärgselt kohe esimese olulise poliitilise avalduse, millest saab välja lugeda, et toetavad nii topeltkodakondsust kui ka kodakondsuse nullvarianti. Erakonda ei huvita grammigi need tuhanded venekeelsed perekonnad, kes keeleõppe ja kodakondsuseksami nimel on kõvasti vaeva näinud ja selle auga välja teeninud. Kodakondsus paistab Eesti 200 jaoks olevat tavaline triiksärk, mida saab vaevata pintsaku värviga kooskõlla viia.
Eesti 200 värske esimehe Kristina Kallase senised arvamusavaldusi järgides see samm väga ei üllatagi. Avaldustega stiilis „Jätke venelased rahule!” sätib Kristina Kallas ennast samasse nišši, mille Savisaar on tervise tõttu on vabastanud. Hoopis keerulisem on aga lugu uue erakonna juhtkonda kuuluvate endiste „konservatiividega”.
Tollal ministriametis olnud Margus Tsahkna rääkis valitsuse pressikonverentsil 2015. aasta suvel, et järeleandmised Eesti kodakondsuspoliitikas ei tule kõne alla. Sama mees ütles 2016. aasta suvel ajakirjanikele, et on ühemõtteliselt topeltkodakonduse vastu. “Oleme valmis kasutama kõiki parlamentarismi vahendeid takistamaks kodakondsuse nullvariandi kehtestamist,” oli Tsahkna resoluutne. Patriootlikku juttu võis Tsahkna suust kuulda kuni 2017. aasta suveni, mil ta IRList solvunult lahkus.
Nüüd on Tsahkna uue erakonna juhatuses, mis toetab nii topeltkodakondsust kui kodakondsuse nullvarianti. Ma ei tea, kas see on nende poolt mingi sadistlik nali, et Eesti 200 valis eestlasi häiriva avalduse kõneisikuks teise endise „konservatiivi“ Igor Taro. Mõjub natuke nagu Stalin, kes hoidis Mihhail Kalinini naist vangimajas ja lasi vaesel mehel kiita oma hirmuvalitsust.
Võtame nende kodakondsuspoliitika lühidalt kokku: Eesti 200 juhtliikmetest endised „konservatiivid“ Margus Tsahkna, Igor Taro, Meelis Niinepuu jt on lühiajalise kasu nimel reetnud kõik oma senised vaated. Seda tasub valijatel kevadel meeles pidada.
Lugu ilmus EPLi veebiportaalis 06.11.2018.
