Eesti pole senisest välispoliitilisest konsensusest taganenud, vaevalt et ta laseb end mõjutada ka püüetest meie partnereid NATOs ja Euroopa Liidus paariariikidena võtta, kirjutab endine peaminister ja Isamaa auesimees Mart Laar Postimehes.
Viimastel päevadel on arvukalt räägitud mingist müstilisest Eesti «välispoliitilisest liinist» ehk konsensusest, mida iga rääkija näib esitavat erineval kombel. Jüri Ratase valitsuse koalitsioonilepingus on see sõnastatud järgmiselt: «Eesti välis- ja julgeolekupoliitika on järjepidev ning rajaneb laiapõhjalisel poliitilisel konsensusel. NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus ning sellest tulenevad partner- ja liitlassuhted on Eesti julgeoleku ning heaolu kindlaim garantii».
Nüüd on valitsust aga süüdistatud sellest taganemises. Ilmselt seetõttu pöördus ajaleht Postimees igati kiiduväärt viisil lõpuks ka minu poole, kes koos Jüri Luige ja mitme teisega selle 1992. aastal paika pani ning hiljem pikkade aastate vältel teostas, nii nagu seda on teinud järgnevad valitsused. Mida siis kujutas endast nimetatud «välispoliitiline konsensus» ning mida ta mitte ei kujuta?
Lühidalt öeldes on ta üsna lähedal sellele, mis eespool öeldud. Konkreetsemalt tähendab see koha omamist iga laua taga, kus võidakse Eesti saatust puudutavaid otsuseid teha. Neid laudu pole palju – NATO, Euroopa Liit ja uuemal ajal eurotsoon. ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikme koht kohe kindlasti nende hulka ei kuulu, sest riik, mida on peetud meie julgeoleku võimalikuks ohustajaks, omab selles vetoõigust. Seetõttu ei saa me seal kaitsta ka oma lähemaid liitlasi, olgu nendeks siis Gruusia või Ukraina. Kuna mu hoiak pole selles küsimuses mingi saladus, mainin ainult, et arvan jätkuvalt, et julgeolekunõukogusse pürgimise summasid saanuks paremini kasutada meie välisteenistuse arendamiseks.
Eesti pole senisest välispoliitilisest konsensusest taganenud, vaevalt et ta laseb end mõjutada ka püüetest meie partnereid NATOs ja Euroopa Liidus paariariikidena võtta. Nii et rahu, ainult rahu! Ma ei usu näiteks, et ÜRO rändelepingu toetajad sooviksid Eesti rahvast maa pealt kaotada või selle huve kahjustada, rääkimata massmigratsiooni edendamisest või selle vastased oleksid Putini sabarakud või poliitilised konjukturistid.
Usu,mardikene,venemaa tahab hulga rahvusi(nsvl aegu suudeti mitmeidki rahvusi hävitada) manalateed saata.kremli verine käsi dikteerib ka üro-s.