22. mail 1932 lasti Nõmme ümbruse metsades maha kaks kurjategijat. Põllutööministeeriumi endine ametnik Heinrich Wunder, kes oli tapnud oma kolleegi Paul Grundi ning Aleksander Kerde, kes oli surma mõistetud Anna Maria Anspuu mõrvamise eest. Viimast tunti Tallinnas küll rohkem Dunkri Lonnina. Tegemist oli lõbunaisega.
Kuigi Eesti tollases kriminaalkoodeksis surmanuhtlus puudus, siis kaitseseisukorra piirkonnas toimepandud raskemad kuritööd läksid sõjakohtu pädevusse, kes tihti määraski kõrgema määra. Osaline kaitseseisukord oli riigikogu poolt kehtestatud 10.juulil 1930, kuhu kuulus ka Tallinn. Raskete kuritegude arv oli 1930ndate alguses märkimisväärselt kõrge. Näiteks 1932.aastal tapeti 319 inimest, neist 38 pealinnas.
Heinrich Wunder, kes oli osalenud allohvitserina Eesti vabadussõjas, töötas riigiametnikuna Põllutööministeeriumis. Sama asutuse töötaja oli ka tema hilisem ohver Paul Grund, kelle vägivallatunnustega surnukeha leiti Videviku ja Koidu tänavate ristumiskohas 21 veebruari hommikul 1932. Ajaleht “Postimees” ei hoia laiba kirjeldamisel värve kokku:” Talle oli pähe löödud mingisuguse nüri riistaga mitu haava, nii et pea oli mitmest kohast purunenud ja ajud välja jooksnud. Plank kõnnitee ääres oli verepritsmetega kaetud 2 m laiuselt ja 1 meetri kõrguselt, samuti oli kõnnitee täis verepritsmeid.” Tapetu põuetasku on tõmmatud pooleldi välja, mis tõendab, et laiba taskust on otsitud raha või midagi muud.
Kohtus, mis oli inimestest pungil, muutis Wunder pidevalt oma tunnistsusi. Kohtualune võttis algul roima küll omakas, kuid väitis, et teinud seda meeltesegaduses ja ebakaines olekus. Tema sõnade kohaselt külastas ta mitmeid lokaale ning kavatses minna Koplisse, et külastada tuttavat naisterahvast. Enesekaitseks oli ta kaasa võtnud terariista. Siis aga väitis Wunder, et Koplisse ta siiski ei läinud, sest ühest kõrtsist välja tulles oli ta kohanud Grundi, kellega mindud edasi pummeldama. Liikudes erinevates meelelahutusasutustes ja seltsides mitmete naisterahvastega, jäid nad paljudele hilisematele tunnistajatele silma. Tõenäoliselt viimasene istusid mehed “Küba” baaridaami Mary Laanega. Mingil hetkel olid Wunder ja Grund baarist ootamatult lahkunud.
Siis teatas kohtus Wunder, et olevat Grundi tõepoolest tapnud, sest viimane tahtis sooritada ühte “ebanormaalset akti” tundmatuga. Edasi aga Wunder taganes öeldust ning teatas kohtule, et Grund olevat püüdnud teda vägistada. Seepeale ta vihastanud, haaranud löögiriista ning löönud Grundile korduvalt pähe.
Ka asitõendid olid Wunderi vastu. Verepritsmetega palitu ja verised saapad. Lisaks kirjad, mis ta oli saatnud vanematele eeluurimise ajal. Nendes palus ta neilt andestust häbi eest, mida ta on korda saatnud.
Prokurör kolone Gustavl Knorring nõudis Wunderile surmanuhtlust, sest kohus oli tõendanud, et kuritegu oli korda saadetud röövimise eesmärgil eriti julmal moel. Lisaks toimus see kaitseseisukorra piirkonnas.
Kaitsja tõi pehmendava asjaoluna välja Vabadussõjas saadud tugeva peapõrutuse Petseri all. Lisaks kahetsuse, sest oma lõppsõnas oli Wunder pisaraid valanud ja kokutanud.
Pärast pooletunnist nõupidamist naasis kohus ning kohtu eesistuja kolonel Helk (aastani 1922 Tshistjakov) teatas, et Heinrich Wunder mõisteti süüdi Aleksander Kerde tapmises raskendavatel asjaoludel. Karistuseks määrati mahalaskmine, mis kuu hiljem ka täide viidi. Neljapäeval 2. juunil, kaevati hukatu surnukeha välja ja anti üle tema omakstele.
